28.02.2022
Juba vanasti öeldi, et idast ei tule midagi head. Pilt on illustratiivne.
Eesti on valmis Ukraina sõjapõgenikke vastu võtma, mis on igati tervitatav, kuid samas ei tohi see protsess toimuda ühiskonna eest varjatult ja kontrollimatult – me kõik peame täpselt teadma nii migratsiooni ulatust kui ka nende heaks tehtava abi suurust, seda ennekõike ametkondade ja meedia vahendusel.
Tegu ei ole mingi “ksenofoobiaga”, nagu siinsed vasakliberaalid võivad rääkima hakata, vaid ühiskonnal on õigus saada infot Eesti riiki oluliselt mõjutavate protsesside kohta, sest nende mõju hakkab kindlasti tundma nii iga üksikisik kui ka (rahvus)riik tervikuna.
Nii kirjutab BNS: “Rimi töötajad on paari päevaga pakendanud 250 abipakki Ukrainast saabuvatele sõjapõgenikele.
Abipakis on hügieenitarbed ning toidukaubad, näiteks banaanid, võileivad ja jogurt. Samuti on perede jaoks valmis pakid lastetoidu ning mähkmetega, puhuks kui saabujatel nende järgi vajadus tekib.
Pakid pandi kokku Rimi poodides sel nädalavahetusel ning esimesed abipakid anti üle, edasi jagatakse abipakke vastavalt kujunevale vajadusele.”
Uudisest ei saa aru, kas abipakid anti üle juba saabunud põgenikele või vahendajatele, kes alles hakkavad neid jagama, kuid kui ukrainlased siia jõudma hakkavad, peab Eesti ühiskond alanud protsessist täpse info saama, kasvõi nende abistamise eesmärgil. Kui esimesed tulijad on siia juba jõudnud, siis on see küll üldsuse eest varjule jäänud.
Lisaks vajab Eesti ka sõjapõgenikega kaasneva poliitika läbiarutamist ühiskonnas diskussioonide tasemel, millest peavad osa võtma kõik poliitilised ja ühiskondlikud jõud, kes saavad oma sõna sekka öelda. Meedia peab neid diskussioone edastama professionaalselt, ehk siis erapooletult.
Eestil on kahjuks negatiivne kogemus 2015. aasta rändekriisist, mil pagulaste vastuvõttu ühiskonnas läbi ei arutatud, ainsaks argumendiks oli, et nad on õnnetud, õigustatud küsimuste küsijad tembeldati ksenofoobideks ja rassistideks ning tekitati seega ühiskonna lõhestumine.
Uudised juba räägivad sellest, kuidas tööandjad rehkendavad võimalikku tööjõu potentsiaali – muidugi tuleks sõjapõgenikele töö leida, aga senine elu on näidanud, et paljud ettevõtjad näevadki tulijates ainult kahte töökätt, migratsiooni laiem pilt ja tulemus neid ei huvita.
Sellised protsessid ei tohi toimuda salajas, aga praegust liberaalide valitsust ei saa selles osas kuidagi usaldada – varasem on näidanud, kuidas nad mitte kõige paremaid tegusid salaja läbi suruda püüavad.
Ukraina sõjapõgenikud on oodatud, aga me peame saama ülevaate, kes tuleb, kui palju, mis ulatuses me neid aidata saame, mis saab olema nende tulevik ja kuidas mahub see meie endi tulevikunägemustesse, ning kõike muudki.
UU