01.03.2022
Yana Toomi lemmikloom.
Meedias levitatakse väidetavat RIA Novosti artiklit, mis ei ilmunud, sest Putini välksõda kukkus läbi. Ometigi on see artikkel täis päris olulist infot Venemaa eesmärkide kohta.
Kohe koorub välja see, millest kirjutas mõne aja eest reservbrigaadikindral ja EKRE Riigikogu saadik Alar Laneman: “Hõivates Ukrainat, valmistub Venemaa kaitsma end Hiina ohu vastu tulevikus” ehk „Me kõik teame Venemaa ja Hiina vahelist koostöösuhet, kuid tulevikus võib Hiina kujutada märkimisväärset ohtu Venemaale. Ma arvan, et üks Ukraina sündmuste põhjuseid on asjaolu, et saades Ukraina ja Valgevene oma mõju alla, parandab Venemaa tunduvalt oma võimalusi seista tulevikus vastu Hiinale.“
Venemaa annab selgelt teada, et tahab kõik slaavi alad enda võimu alla koondada, milleks alustati ka seda sõda: “Venemaa kogub kokku enda Vene maailma, Vene inimesi – kõik Suure Venemaa inimesed, valgevenelased ja väikevenelased ja taastab sellega Venemaa täielikkuse.”
See tähendab, et kui Venemaa, Valgevene, okupeeritud Krimm ja Ida-Ukraina on juba kokku liidetud, siis nüüd tahetakse jõuga sinna kaasata ka kogu ülejäänud Ukraina, lisaks ilmselt ka Transnistria. Ilmselt lootis Putin, et Ukraina tuleb vabatahtlikult sellesse hiigelliitu, aga ei tule, Vene karu on oma ülbitsemisega kõik naabrid enda vastu häälestanud.
Eestile on selles artiklis kirjapandu väga ohtlik ja hoiatav – ilmselt tahetakse sellesse impeeriumi liita ka suurte vene kogukondadega Balti riigid või vähemalt selle venestatud piirkonnad Eestis, seega Ida-Virumaa. Oht on meie jaoks suur.
Artiklis järgneb tükk heietust Venemaa ajaloolise missiooni üle slaavi alade liitmisel ja tõdetakse “See tähendab, et kolm riiki, Venemaa, Valgevene ja Ukraina, tegutsevad geopoliitilises plaanis ühtse tervikuna. Need suhted on jõudnud uude etappi – Lääs näeb Venemaa naasmist oma ajaloolistesse piiridesse Euroopas.”
Edasi aga kinnitab Vene propaganda oma väidetavaid õigusi Ukrainale ja viitab sellele, et ka Lääs teeb sama oma positsioonilt: “Kas keegi uskus Euroopa vanades pealinnades Pariisis ja Berliinis päriselt, et Moskva loobub Kiievist? Et venelastest saab igaveseks lõhestunud rahvus? Ja seda samal ajal, kui Euroopa ühineb, kui Saksa ja Prantsuse eliit üritavad haarata anglosaksidelt kontrolli Euroopa integratsiooni üle ja koondada ühtset Euroopat? Unustades, et Euroopa ühendamine sai võimalikuks ainult tänu Saksamaa ühendamisele, mis toimus venelaste (ehkki mitte eriti targal) heakskiidul.”
Järgnev jutt hoiatab arvamuse eest, et sanktsioonid võivad tõhusad olla: “Praegu üritab Lääs karistada Venemaad selle eest, et ta naasis, selle eest, et ta ei nõustunud kasumiplaanidega enda arvelt, selle eest, et ta ei lubanud lääneruumi laienemist itta. Püüdes meid karistada, arvab Lääs, et suhted temaga on meie jaoks ülitähtsad. Kuid see pole enam ammu nii – maailm on muutunud ja seda mõistavad hästi mitte ainult eurooplased, vaid ka Läänt valitsevad anglosaksid. Lääne surve Venemaale ei vii mitte kuhugi. Vastasseis tekitab kahju mõlemale poolele, kuid Venemaa on selleks moraalselt ja geopoliitiliselt valmis. Kuid Lääne enda jaoks toob vastasseisu suurenemine tohutuid kulusid – ja need pole peamiselt sugugi mitte majanduslikud.”
Lõpujutt aga on häirivalt tõene: “Multipolaarne maailm on saanud lõpuks reaalsuseks – operatsioon Ukrainas ei suuda Venemaa vastu koondada kedagi peale Lääne. Sest ülejäänud maailm näeb ja mõistab suurepäraselt – see on konflikt Venemaa ja Lääne vahel, see on vastus atlantistide geopoliitilisele ekspansioonile, see on Venemaa ajaloolise ruumi ja koha tagasitulek maailma. Hiina ja India, Ladina-Ameerika ja Aafrika, islamimaailm ja Kagu-Aasia – keegi ei usu, et Lääs juhib maailmakorda, veel vähem kehtestab mängureegleid. Venemaa pole mitte ainult esitanud Läänele väljakutseid, vaid on näidanud, et Lääne globaalse domineerimise ajastu võib lugeda täielikult ja lõplikult lõppenuks. Uut maailma ehitavad kõik tsivilisatsioonid ja jõukeskused loomulikult koos Läänega (kas koos või mitte) – kuid mitte Lääne tingimustel ja mitte Lääne reeglite järgi.”
Kui jälgida maailma, siis tõepoolest on Hiina, India, araabia maad ja veel mitmed regionaalsed piirkonnad Ukraina sõjast eemale jäänud ja koondunud on vaid see maailma osa, mida me tunneme läänemaailmana.
Igal juhul paljastab Petr Akopovi artikkel hämmastavalt selgelt seda, millele Putin loodab ning millised on tema eesmärgid ja lootused. See tähendab, et sõda Ukrainas on vaid üks osa Putini ambitsioonidest. Loodetavasti suudavad ukrainlased visa vastupanuga seda pisut nurjata, kuid kindlasti ei loobu Putini-Venemaa kogu kontseptsioonist.
Ka Läänel on oma narratiivid
Putini narratiivil on ka vastaspool, millest kirjutab sotsiaalmeedias ühiskonnategelane Peeter Espak: “Muidugi kõige selle juures on koomiline, et samasuguse hullumeelse narratiiviloomega tegelevad ka läänes väga erinevad huvigrupid. On “Sorose” piirideta maailm, kus elavad harmoonias koos sootud ja rahvusetud inimesed, millel on koos kaasideoloogidega meeletu mõju – eks siis ultraprogressivistlik-globalistlik narratiiv.
Oli Bushi ja ka varasemate-hilisemate uue universaalse demokraatia (muidugi samasuguse nagu USAs) narratiiv (mis nüüdseks on õnneks prügikasti visatud), on ateistlik progresssivistlik globalistlik narratiiv. Ning uue elemendina neile kõikidele otsa pandud kliimanarratiiv, mis on ammu kaugenenud igasugusest reaalsusest ja on muutunud täiesti radikaalseks jaburdamiseks, millest on juba ette ära näha, et see kõik kukub kolinal kokku. Ja seda veel moel, et kliima saab topelt kannatada – ja siis ongi jama majas.
Ehk ei toimi need kunstlikult loodud narratiivid ja narratiiviloomed püsivalt. Keegi kuskil mingil ajahetkel suudab mingi narratiivi korraks toimima panna – aga päris elus kukuvad kõik sellised totrused kokku. Nagu nüüd juhtus Putini vene-maailma narratiiviga. Oleks Putin vene maailma defineerinud veidi leebemalt nagu praegu prantslased frankofooniat – st suur kogus riike ja rahvaid, kus vene kultuur on üheks oluliseks või domineerivaks osaks, kuid keegi ei valluta kedagi – oleks vene maailma ideel olnudki jumet. Vene keel on ju ladina keel meeletult suures piirkonnas – no ei saa hakkama ilma vene keeleta isegi kaasaja Gruusias ju.
Aga hakata tegema mingeid Hitleri-Himmleri stiilis väljamõeldud rahvusmütoloogilisi narratiive põhinedes lisaks täiesti absurdsele ajalooväljamõeldisele – samuti täiesti selge läbikukkumine. Ehk siis – narratiivi või müüdina saabki ikkagi eksisteerida miski, mis on päriselt olemas, mitte ulme. On olemas näiteks “kristlik maailm”, “rooma õigusel põhinev maailm”, “rahusriikide maailm” – aga esoteerilised ulmesüsteemid ei kesta kaua.
Kommunism-sotsialism siiski 70+ aastat pidas vastu ja ja nüüd on teisenenud globalistlikuks progressivismiks. Aga see “lääne hullumeelsus” variseb nagunii varem-hiljem samamoodi kokku. No ja siis keegi mõtleb välja mingi veel hullema jura. Ning peame hakkama uskuma mingit sisalik Zorni, kes 200 000 aastat tagasi inimkonna kloonis ja aastal 2134 Maale tagasi saabub.”
UU