01.03.2022
Leo Kunnas
Riigikogu liige, sõjandusasjatundja Leo Kunnas rääkis täna Riigikogus peetud erakorralisel istungil, et sõja algusega Ukrainas on ka Eesti julgeolekuolukord märgatavalt halvenenud.
Kunnas: „Küsimus ongi selles, et mida me peaks tegema. Siin on kaks head näidet: Poola suurendab sõjaaja kaitsejõude 160 000 inimeselt 300 000 inimesele ehk peaaegu poole võrra ja Saksamaa loob eraldi fondi saja miljardi dollari suuruses. Saksamaa kaitse-eelarve 2021. aastal oli 47 miljardit ja pärast seda Saksamaa jätab kaitsekulud 2% tasemele, mis on väga kardinaalne muutus tegelikult Euroopa julgeolekupoliitikas üldse. Nii et siin on meil eeskujud olemas.
Me oleksime võinud kõike seda ennetada. Me tegime põhimõttelise vea kümmekond aastat tagasi, kui võtsime omaks niinimetatud jõukohase riigikaitse kontseptsiooni – jutumärkides jõukohase – ja kuulutasime need eesmärgid, mis meil olid arengukavas 2009–2018 paberarmeeks, mida ei ole vaja. Kuidas seda viga parandada? Me peaksime parandama suuremad võimelüngad, likvideerima need, ja oluliselt suurendama Kaitseväge ja parandama seejuures ka juhtimist, eriti maakaitse osas.
Esimene prioriteet on keskmaa õhutõrje. Ukraina sõjas te ju näete, mis toimub ja mis on selle tähtsus, pildid räägivad iseenda eest. Siin on meil küsimus, kas teeme kaks patareid, kolm patareid või neli. On selge, et nii nagu ukrainlased püüavad nüüd kaitsta suurlinnu, mida õhust pommitatakse, nii peame meiegi tegema Suur‑Tallinna ruumiga. Ehk seda ei saa lihtsalt lasta puruks peksta. See läheb maksma umbes 260–360 miljonit, kui me teeme neli patareid, ja pärast seda ülalpidamiseks veel umbes 15 miljonit aastas.
Järgmine on soomusmanöövri võime edasiarendamine või selle lõpuleviimine ehk tankiüksuse loomine. Kui meil on jalaväe lahingumasinaid, liikursuurtükid, me oleme teinud suuri jõupingutusi, et seda võimet luua, siis on ju selge, et ilma tankideta me mehhaniseeritult seda potentsiaalse vastase vastu lihtsalt ei saa kasutada. Ja siin on jällegi küsimus, et kas me teeme ühe tankikompanii esimesse brigaadi, teeme kaks tankikompaniid ehk siis mõlemasse brigaadi või teeme tankipataljoni esimesesse jalaväebrigaadi. Siin on ka selge, et me uusi tanke osta ei jõua. Praegu, kui britid, on meid siin toetamas ja toomas siia teist lahingugruppi, siis on mõistlik küsida brittidelt, mida nad teevad oma ülejäänud Challenger‑2 tankidega, mida nad ei modifitseeri Challenger‑3 konfiguratsiooni. Võib-olla praegu on britid valmis andma meile tanke niisama, aga moderniseerimine läheb maksma 3–3,5 miljonit tanki kohta. Samamoodi ülalpidamine pärast jällegi umbes 10–15 miljonit aastas.
Nüüd sõjaaja Kaitseväe suurendamisest. Põhiosa sellest loomulikult läheks maakaitse tugevdamiseks. Kaitseliidul on siin piir ees. Meil on ilmselt paigutatud praegu sõjaametikohtadele umbes 9000+ võitlejat, siis isegi kui praeguse sõja mõjul Kaitseliidu liikmeskond kasvab, väga palju siit enam võtta ei ole, mis tähendab seda, et me peame tugevdamise ette võtma Kaitseväe reservist, mida meile on õnneks küllalt.
Isikkoosseisu ettevalmistamine on kõige suurem küsimus ja seda me oleme teinud – me oleme igal aastal alates 2002. aastast valmistanud ette vähemalt ühe pataljoni taktikalise grupi. Meil on siin reserve piisavalt, vaja on need lihtsalt organiseerida ja varustada. Ehk meil on vaja juurde umbes kaheksa pataljoni taktikalist grupi. Eriti kriitiline koht on jällegi suur-Tallinna ruum. Siin on lihtsalt liiga vähe jõude, isegi selleks, et võidelda nendesamade diversioonigruppidega, keda me näeme Kiievis tegutsemas. Et nad saaksid võidelda, jalaväest ainuüksi ei piisa.
Kui me vaatame neid pataljoni taktikalisi gruppe, siis loomulikult me peame võtma siin nii palju ressursse, kui me saame tsiviilsektorist. Aga kui võtame keerulisemad relvasüsteemid, siis iga pataljon tähendab üheksat 81‑millist miinipildujat ja üheksat 120‑millist miinipildujat ja kaheksat Javelini raketikompleksi koos rakettidega. Loomulikult me peame pöörduma ka liitlaste poole, et nemad aitaksid praegu oma relvastusprogrammide raames meil seda kõike üles ehitada. Aga kõigelt peame selle struktuuri paika panema.
Seesama kava, millest ma enne rääkisin, 2009–2018 oli viimane kava, mis oli seotud operatiivvajadusega ehk sellise armeega, millega me üldse saaks sõdida. Pärast seda teised kavad on sellest irdunud ja sellepärast nad ei vastagi julgeoleku olukorrale, kaasa arvatud viimane kava, mille me alles detsembris kinnitasime 2,02% raamistikus. Loomulikult siin on, kui tahame taktikalisi gruppe moodustada, on vaja lähiõhutõrje võimekust. Maakaitse üksused on praegu ilma selleta ja te näete, mis Ukrainas juhtub; on vaja kaartule võimekust, needsamad 122‑millised, kui me anname neid Ukrainasse, me peame need asendama mingite muude relvasüsteemidega.
Iga ringkond vajab patareid, põhja ringkond kahte. Pioneeriteenistust samamoodi, iga ringkond vajab vähemalt kompaniid juurde, Tallinn vajab pigem kolme, halval juhul kahte. See ressurss on ka suures osas tsiviilsektoris meil olemas. Meil on hea ja võimas ehitustööstus, me saame kõike seda kasutada, kasutame seda nii palju, kui võimalik. Meile on vaja rohkem sõjaväepolitseiüksusi, et jõustada ka maalt lahkumise keeldu, mille me Ukraina eeskujul kehtestama, kui sõjategevus puhkeb.
Kes seda teeb, kas praegused kaks sõjaväepolitseikompaniid? Ilmselt mitte. Meil on vaja logistikat täiendada, et kõike seda üleval pidada ehk ringkonna logistikakeskusi arendada. See kõik läheb maksma 800 miljonit kuni 1 miljardit ja pärast 2,6% SKT-st selle hoidmiseks, võib-olla ka rohkem, sest praegu relvastuse ja laskemoona hinnad ei lange, vaid tõusevad. Nii, et need on need otsused, mille ees me seisame lähinädalatel.“