16.10.2016
Kersti Kaljulaid
Kahju on, et presidendi poolt öeldusse ei süveneta. Võib ju öelda, et seda polegi mõtet teha, sest need kõned on koostatud kellegi teise poolt ja meelega kokku pandud parimate päevahoroskoopide vaimus, kus igaüks leiab endale midagi meelepärast ja tuttavat. See, et presidentide kõnedesse ei süvene aga selle teksti ettekandjad, on pisut häirivam. Millest sellised etteheited?
Kui praegusesse koalitsioonilepingusse on sisse kirjutatud, et rahvastiku vähenemine üleüldiselt, ääremaade eraldatuse ja mahajäämuse suurenemine ning rahvastiku väljavool on kõik paratamatus ja nähtus, millega tuleb leppida, on kuidagiviisi mõistatav. Selge on see, et erakonnad ajavad oma ja mitte rahva asju ning rahvaga on üldse subjekti asemel tegemist objektiga. Ehk lihtsamalt – rahva teenimise asemel teenitakse oma kitsaid huvisid ja rahval on vahendi roll nende eesmärkide saavutamisel. Kui aga president kinnitab oma ametissemääramisel sama teesi, et „Eesti rahvas vananeb ja väheneb“, siis on see leppimine olukorraga ja aeg oleks matusetseremooniale keskenduda.
Oodanuks vähemalt mingit viidetki sellele, kuidas untergangile pidur panna ja tendents vastupidiseks muuta, kuid ei. Kuulsime hoopis seda, et „meie määrame, kas kasvavad põlvkonnad usuvad Eestisse ja iseendasse“ – see ei kuulu õnnestumiste hulka. Kes on need salapärane „meie“? Lahendus võib peituda presidendi poolt pisut varem öeldud fraasis – „riik peaks inimestega rohkem rääkima“. Kes on siin see riik ja kes on siin need inimesed? Paraku on selle fraasi taga terve maailmavaade. Inimesed on meil juba unustanud, et riik ongi inimeste kogum, kellest viimane koosneb. Paraku tähendab sõna „riik“ ametlikus kõnepruugis vaid Toompead koos oma surveaparaadiga ning needsamad inimesed on tolle tõdemuse ilmselt alateadlikult juba omaks võtnud. Otsustusprotsessidest eemale tõrjutud „inimestelt“ pole aga lootustki nõuda ei initsiatiivi ega vastutust, sest esimene kujuneb ainult läbi viimase.
Heameelega sooviks uuele presidendile jõudu selle paradigma murdmisel, ehkki usku selle võimalikusesse napib.