Peeter Ernits: Vene meedias joonistub välja Kremli tänaste peremeeste õõvastav mõttemaailm

Üks väljaanne, mida ma viimastel sõjapäevadel olen lugenud, on Komsomolskaja Pravda. Ühel päeval põhjalik reportaaž sellest, kuidas kolmekümnest sõjamasinast koosnev kolonn läbi Valgevene metsade Kiievile läheneb – helikopterid seda taevas turvamas, eriüksused ümbritsevaid laasi puhastamas, teisel päeval lugu pealkirjaga “Kuidas rääkida inimestega, kes peavad kõiges süüdlaseks Venemaad”, kolmandal päeval arutelu sellest, kuidas vene intelligents mõistab raevukalt hukka Venemaa algatatud sõja Ukrainas, nagu on teinud seda varem ka Donetski, Luganski ja Krimmi sündmuste puhul.

Neis joonistub välja Kremli tänaste peremeeste õõvastav mõttemaailm, mille järgi on täiesti loomulik alustada sõda iseseisva naaberriigi vastu, samas aga mure oma lauljate, näitlejate, kunstnike ja kirjanike pärast, kes on hoidnud viimased kaheksa aastat nn Donetski ja Luganski vabariikidest nagu katkust eemale. Kui kadunud Jossip Gobson välja arvata, pole nimekad lauljad olnud nõus nii seal kui Krimmis esinema, vähegi lugupeetud kirjastused on lükanud kindlameelselt tagasi Donetski, Luganski ja Krimmi sündmusi heroiseerivad poeemid, luuletused ja jutustused, teatrid aga välistanud sedasorti asjade lavale toomise.

Reportaažis, mis kirjeldab naaberriigi Kiievi poole suunduva kolonni liikumist, jutustab autor, et verine Tšetšeenia sõda oli täna käivaga võrreldes morsipidu – praegu võib igast metsatukast tulla pauk, iga nurga tagant võib karata välja poisike Molotovi kokteiliga. Komsomolka reporter avameelitseb, et pole siiani aru saanud, miks Venemaa president Lukašenkot, seda “Euroopa viimast diktaatorit, seda batkat” nõnda armastab, ja tunnistab, et sai sellest alles nüüd aru. “Ilma Batkata poleks meil ju platsdarmi, kust Kiievit rünnata.”

Arutelus selle üle, miks vene intelligents oma armeed ei toeta ja Kremli vallutusi jälestab, jõutakse järeldusele, et ta on degenereerunud saast.

Peeter Ernits
Riigikogu liige (EKRE)