08.03.2022
Peeter Ernits
On sügavalt ebaõiglane, et Eesti peab ennast jätkuvalt tagant piitsutama, et aidata endast palju rikkamaid riike, kes pole seni kas suutnud või tahtnud CO2 heidet vajalikul määral vähendada, kirjutab Riigikogu keskkonnakomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige Peeter Ernits.
Mitte keegi ei oska öelda kuipalju hakkab järgmisel kümnel aastal maksma elekter, talvine korteri kütmine või autosõit Tartusse. Ometi tormab valitsus rohepöörde lipu all õhinal helge tuleviku poole.
Läinud suvel, kui eestlased nautisid kuuma suveilma, võeti Brüsselis vastu Euroopa kliimamäärus. „Fossiilkütusel põhinev majandus on end ammendanud,” teatas uhkusest pakataval häälel Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen. „Euroopa oli esimene maailmajagu, mis teatas, et on 2050. aastaks kliimaneutraalne, nüüd oleme esimesed, kes esitavad konkreetse tegevuskava selle saavutamiseks.”
President von der Leyeni kõrval seisid asepresident Frans Timmermans ja kliimavolinik Kadri Simson.
„Eesmärk 55“ tähendab seda, et 2030. aastaks on euroliit vähendanud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 1990. aastaga võrreldes 55 protsenti ning muutub 2050. aastaks n-ö kliimaneutraalseks.
Hiiglaslik kobareelnõu koosneb 13 erinevast algatusest ja hõlmab nii kliima-, energia-, põllumajandus-, metsandus-, transpordi- kui ka maksupoliitikat. See on euroliidu ajaloo mitte üksnes kõige mahukam, vaid ka ambitsioonikam algatus. Plaan on laotatud ligi 4000 leheküljele ja koosneb erinevatest määrustest, direktiividest ja muust seesugusest.
Niipea kui Brüssel oma käsulauad letti lõi, asusin end neist läbi närima. Tuhanded leheküljed pikitud erinevate tähekombinatsioonidega nagu HKS, JJM, LULUCF, SPIM jpt.
Iseenesest on Brüsseli algatus ilus. Kes meist ei tahaks elada puhtas ja mitmekesises looduses, majas, mille seinad peavad hästi sooja ja küttearved ei tekita ahastust, hingata puhast õhku, juua puhast vett ning süüa tervislikku ja taskukohast toitu. Eriti veel, kui saab uhkustada, et elan esimesena kliimaneutraalseks saanud maailmajaos.
Küsimus on aga selles, kui reaalne see on, kui palju see tegelikult maksma läheb ja kes selle õigupoolest kinni maksab. Määrus võeti vastu 30. juunil ja jõustus kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Oluline on määruse viimane rida. „Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.“
Tormata pole kuhugi
Helge rohelise tuleviku poole liikumisel on euroliit seadnud kaks vahefinišit. Neist esimene saabub 2030. aastal, teine kümme aastat hiljem. Samas on eesmärgid seatud riikide üleselt, mitte üksikutele riikidele eraldi. Mis tähendab, et Euroopa Liit peab vähendama oma kasvuhoonegaaside heitkogust 55 protsenti aastaks 2030 tervikuna, ehk kõik liikmesriigid rõõmsalt üheskoos.
Tasub siinkohal rõhutada, et Eesti on Brüsseli poolt seatud sihi ammuilma täitnud, ja seda lausa kuhjaga. Me olime juba kaks aastat tagasi 72 protsendi peal! Vähe sellest, Eesti on täna juba ka teises, 2040. aasta vahefinišis.
Kahjuks ei saa sama öelda enamiku teiste riikide, sealhulgas Saksamaa enda kohta. Saksamaa on tänaseks vähendanud kasvuhoonegaaside heidet kõigest 37 protsenti, ligi kaks korda vähem kui Eesti. Seepärast võiks Eesti, samal ajal kui Saksamaa punnitab, jalad rahulikult seinale visata. Kuid Brüssel seda ei luba. Brüsseli suuniste truualamlikult täitmiseks peaksid põllumehed hakkama vähendama toidu tootmist ning suur osa metsameestest otsima endale mõne teise töö.
On sügavalt ebaõiglane, et Eesti peab end jätkuvalt tagant piitsutama, selleks et aidata endast palju rikkamaid riike, kes pole seni kas suutnud või tahtnud oma CO2 heidet vajalikul määral vähendada.
Kaks kummalist anomaaliat
Rohepöörde üks peamisi alustalasid on CO2 kvoodi hind. Tasahilju kvoodi hinda tõstes on Brüssel plaaninud liikuda rohelise tuleviku poole.
Rohepöördega välja tulles prognoosis Euroopa Komisjon, et 2025. aastal on kvoodi hind 35 eurot ning 2030. aastaks jõuab see 52 euro peale. Tegelikult oli see juba mullu suvel 57 eurot, tänaseks aga kosunud lausa 80 peale. Enam ei oska keegi öelda, mis homme saab. Moolok on puurist välja pääsenud ja märatseb, tema loojad ja senised suunajad aga vaatavad kõike abitult pealt. CO2 kvoodi hind on muutunud kontrollimatuks ja tulevikku ennustada enam ei saa. Kvoodi hind on samas elektri hinna oluline komponent.
Aga on veel üks asi, mis küsimusi tekitab.
„Tundub, et ma ei ole ainuke, kes ei saa aru, miks elektribörs just nii toimib,“ tunnistab pankur Indrek Neivelt, analüüsides hinnaliikumisi NordPooli elektribörsil, kust me kõik oleme sunnitud elektrit ostma.
„Tavaloogika oleks, et kui turul on erineva hinnaga pakkujad, siis ostetakse kõigepealt odavam kaup ära ja siis järk-järgult kallim,“ arutleb pankur. „Kuna viimane tootja saab vähem müüa, siis oleks ka tema huvitatud oma kauba odavamalt müümisest. Õiglane oleks arvestada tarbijale keskmine hind. Aga NordPooli reeglite järgi tuleb võtta viimane ehk kallim pakkuja ja kõik saavad müüa selle hinnaga. Ma ei tea ühtegi teist turgu, mis sama loogika järgi töötaks,“ võtab Neivelt asja kokku.
NordPool on asutatud Norras ja töötab sealsete seaduste järgi. Lõviosa Norra elektrist tuleb hüdroelektrijaamadest. See on nii roheline, kui üldse olla saab ja maksab häbematult vähe ning sellega ei suuda ükski teine riik Euroopas konkureerida.
Just seepärast on norrakad seadnud oma börsile reeglid, millega nad saavad oma üliodava elektri eest maksimaalselt kõrget hinda. Ekspordivad oma üliodavat vee-elektrit siis, kui hind on kõrge ja impordivad teiste tuule või tuumaelektrit siis, kui hind on madal.
Kaks aastat tagasi läks 66 protsenti NordPooli aktsiatest maailma suuruselt viienda börsi Euronexti kätte. Euronexti peakorter asub Amsterdamis ja selle maht on ligi 3 triljonit dollarit. Kui seni oli Eestil NordPoolis väike, kahe protsendiline osalus, siis eelmise aastal lõpus müüs Elering sellegi vaikselt ära.
Rohepöörde krõbe hind
2019. aastal hindas Stockholmi keskkonnainstituut rohepöörde maksumuseks 17,3 miljardit eurot. See tähendab, et suure eesmärgi poole liikudes peaksime esimesel kümnendil ehk praegu (2021-2030) kulutama igal aastal 4% SKT-st, järgmisel kümnendil 2% ja pärast 2040. aastat ühe protsendi oma rahvuslikust kogutoodangust. See tähendab aga, et juba praegu tuleks rohepöördesse investeerida kaks korda rohkem raha kui riigikaitsesse…
Need rehkendused tehti mitu aastat tagasi, ajal, mil tänasest energiakriisist polnud veel halli aimugi. Toona lehvisid PÖXIT-i lipud ja räägiti, kuidas unustame põlevkivi, tuleviku elekter tuleb tuulest ja päikesest. Rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus kirjutas, et „Eesti huvides on üksnes põlevkivielektrist täielik loobumine. Sellise energiaga tulevikule vastu minek oleks kulukuselt ja ebamõistlikkuselt sama hea, kui minna auruveduriga hõljukrongi vastu“.
Täna tuleks Stockholmi keskkonnainstituudi pakutud arv korrutada tõenäoliselt kahe või äkki isegi kolmega. Suure tõenäosusega peaksime hakkama rohepöörde läbiviimiseks hoopis laenu võtma.
Muuseas, Rahvusvahelise energiaagentuuri hinnangul kulub rohepöörde läbiviimiseks 150 triljonit dollarit. Bloomberg New Energy Finance’i arvates läheb asi veelgi kallimaks ja välja tuleks käia vähemalt 173 triljonit. Seega ületab Suure Rohepööre maksumus planeedi Maa aastase kogutoodangu tervelt kaks korda.
Aga meie rahvuslikud huvid?
Samal ajal kui eestlased hirmuga oma elektriarveid ootasid ja valitsus arutas, kuidas ootamatult tekkinud kirvehindu inimestele ja ettevõtetele kompenseerida, käis Toompea kabinettides palju ohtlikum mäng – arutati, milliseid lubadusi me rohepöörde läbiviimisel Brüsselile anname.
Keskkonnakomisjon, kuhu ma kuulun, kiitis valitsuse seisukohad truualamlikult heaks. Mina olin ainus, kes vastu hääletas.
Neil arvukatel nõupidamistel olen endalt ikka ja jälle küsinud, kuidas klapib see hullumeelne värk meie rahvuslike huvidega. Ametnike voolavat juttu kuulates olen küsinud endalt, kelle huve nad tegelikult esindavad? Kas Eesti riigi huve või hoopis Brüsseli omi?
Olukorras, kus Suure Rohepöörde elluviimisel allutatakse meie ühiskonnakorraldus jõuliselt Brüsseli juhtimisele ning kus Euroopa Komisjon saab senisest veelgi rohkem voli otsustada, mida me teeme või ei tee, mida ja kuidas me toodame ja tarbime, millised on hinnad ja milline hakkab olema meie maksu- ja sotsiaalpoliitika, on sellised küsimused igati omal kohal.
Kümme päeva enne seda, kui Euroopa Liidu Asjade Komisjon (ELAK) pidi valitsuse seisukohad heaks kiitma, muutus olukord kriitiliseks. Kõik märgid näitasid, et Siim Kallase juhitav ELAK ei suuda tütar Kaja valitsuse õhinapõhistele seisukohtadele vastu seista.
Võitlus Toompeal
Seepärast astusime Riigikogus pretsedenditu sammu ja lõime rohepöördes Eesti rahvuslike huvide kaitse toetusrühma. Tänaseks on „päästekomitees“ 28 Riigikogu liiget. Pretsedenditu on meie rühm seetõttu, et tegelikult peaks kogu parlament seisma Eesti rahvuslike huvide eest…
Kui olime Toompea kriisinõupidamisele kutsunud paarikümne mõjuka esindusorganisatsiooni (k.a kaubandus-tööstuskoda, põllumajandus-kaubanduskoda, Taluliit, toiduainetööstuse liit, keemiatööstuse liit, erametsaliit, Eesti Energia, elektritööstuse liit, ERAA, jõujaamade ja kaugkütte ühing, Omanike Keskliit, pensionäride liit) juhid, sõnastasime tosinkond põhiseisukohta, mida valitsus Brüsseliga suheldes kindlasti arvestama peaks. Nende sisu oli lihtne – rohepöörde elluviimine praegusel kujul kahjustab Eesti rahvuslikke huve. Seni kuni mõjuanalüüsid puuduvad, ei tohi Eesti uusi kohustusi võtta.
Paraku hääletas ELAK need seisukohad 24. jaanuaril häältega 12:5 maha.
Sellest hoolimata Toompeal võitlus jätkub.
Õigusteadlane Jüri Raidla ütleb otse: „Ma ootan seda hetke, kui keegi Eesti tipp-poliitikutest julgeb tegelikult hakata mõtlema kategoorias, kui kaugele võib selle kõigega minna. Selle jutu peale on lihtne öelda, et keegi ajab „EKRE asja”, aga küsimus pole selles, küsimus on selles, kas rohepöördega on järgitud meie põhiseaduse preambulas kirja pandud pikaajalisi rahvuslikke huve või mitte.”
Tasakaalupunkti otsimine nii suures mängus on kuratlikult raske. Ja kui Ursula von der Leyen kuulutas Brüsselis, et Euroopa peab olema kliimaneutraalne aastaks 2050, nõuab Greta Thunberg, et see peab toimuma juba aastaks 2027, sest aeg saab kohe otsa ja see on viimane võimalus maailma päästa.
Hiljuti otsustas Saksamaa konstitutsioonikohus, et riik ei tegutse kasvuhoonegaaside vähendamisel piisavalt jõuliselt, see aga rikub tänaste noorte vabadusi, kes peavad hakkama pärast 2030. aastat püksirihma pingutama. Samas hoiatavad Saksa töösturid, et isegi tänased eesmärgid pidurdavad riigi majandust.