12.03.2022
Jaak Madison
Euroopa Parlamendi liige Jaak Madisoni (EKRE) sõnul oli Euroopa Liidu ühtsus pärast Vene vägede sissetungi Ukrainasse talle isegi üllatav, kuid mida aeg edasi, seda rohkem on näha väsimuse märke.
Milline on teie hinnangul olnud Euroopa Parlamendi reageering Vene agressiooni suhtes Ukrainas? Millised on olnud üllatused?
Olgu öeldud, et tõesti üllatas Euroopa Liidu kiire reageering Venemaa tegevusele ning sanktsioonid, mis kehtestati, olid palju tugevamad, kui ma oleks uskunud või mida isegi Venemaa oleks uskunud.
Samas, nagu ennustada võis, siis gaasi ja nafta impordile sanktsioone pole kehtestatud ja sestap maksavad Euroopa riigid iga päeva umbes miljard eurot Venemaale, millega venelased saavad oma armeed rahastada. Kuid jällegi on see osade riikide puhul arusaadav – viimase paari aastakümnega on end täiesti teadlikult viidud sõltuvusse Venemaa energeetikast ning nüüd päeva pealt importi lõpetades poleks neil mitte mingeid tagavara variante.
Hetkel on suurimad kõhklejad ja vastuseisjad gaasi ja nafta impordi lõpetamisele Saksamaa, Austria ja Ungari ning see on kahtlemata meie jaoks probleem.
Kas fraktsioonide ja riikide vahel valitseb üksmeel või on seoses sellega ka pingeid, kus ühed soovivad karmimaid võtteid või mõni on üldse teisel pool?
Üldjoontes on üpris ühtne seisukoht selles, et kritiseeritakse tugevalt Venemaa tegevust. Kolmapäeva hommikul oli Euroopa Parlamendi täiskoguistungil põhiteemaks Venemaa ja Ukraina sõda ning minule oli täielikuks üllatuseks kuulda, kuidas sotsialistid ja kommunistid sõimasid Venemaad. Ma poleks eales uskunud, et nemad kutsuvad üles andma rohkem relvastust Ukrainale või et kommunistide fraktsiooni sakslasest esimees ütleb, et peab oma maailmavaadet muutma seoses Venemaa alustatud sõjaga.
Samas on üksikuid inimesi ka Euroopa Parlamendis, kes üritavad õigustada Venemaa tegevust ning seavad esikohale Lääne-Euroopa mugava elustiili ja kellel pole sooja ega külma, kui Venemaa nopib ükshaaval oma naabrusest riike enda haardesse. Õnneks on selliseid parlamendiliikmeid vähe.
Mida Euroopa oleks saanud sõja ärahoidmiseks teha ja mida praegu saaks paremini teha, et asi lõpetada?
Fakt on see, et Venemaa poleks julgenud alustada sõda, kui lääneriigid poleks viimaste aastakümnetega mandunud ja pehmostunud. Seda pehmostumist näitas ilmekal kujul Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Joseph Borrell, kui ta külastas Moskvat möödunud aasta sügisel ning kus teda täiesti üleolevalt tehti naerualuseks.
Lisaks sellele on Venemaale julgust andnud reageeringud eelmiste sõdade puhul. Rünnates 2008. aastal Gruusiat, oli alguses Euroopas paanika, kuid juba mõne aasta pärast oli see unustatud ja mindi eluga edasi.
Täpselt sama juhtus 2014. aastal, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja alustas sõda Ida-Ukrainas. Seega on nad saanud tegutseda teadmises, et Euroopa on arg. Täpselt sama kehtib ka USA kohta. Kes oli USA asepresident 2014. aastal, kui Venemaa alustas sõda Ukrainas? Tänane president Joe Biden. Üks suurimaid vigu, mis tehti USA ja ka Suurbritannia poolt vahetult enne praeguse sõja algust, oli öelda, et nemad mitte mingil juhul ei hakka Venemaa vastu sõdima Ukrainas. Sellega anti täielik vabadus venelastel teha Ukrainas, mida nad soovivad. Targas diplomaatias ei mängita avatud kaartidega ning ei välistata mitte midagi, kui vastaspool ületab meile vastuvõetava piiri. Täpselt sama nõrkust näitab Biden ka sellega, et keelatakse Poolal anda Ukrainale hävituslennukeid , nii näidatakse välja, et NATO kardab Venemaad. See on reaalne oht ka meile.
Tagantjärele on küll hea ja kerge oletada, kuid kas Venemaa oleks alustanud praegust sõda, kui Valges majas oleks peremees Donald Trump? Vaevalt. Trump oli niivõrd ettearvamatu, et Venemaa ei julgenud teha ühtegi rünnakut oma naaberriikide vastu nelja aasta jooksul ning sellega oli Trump esimene president 21. sajandil, kelle ametisoleku ajal ei alustanud Venemaa ühtegi sõda.
Millised hoiakud ja meeleolud valitsevad Euroopa koridorides ja kuluaarides?
Hukkamõist on õnneks ühtne. Kuid hukkamõistust jääb väheks, et agressorile vastu nina anda ja ta tagasi suruda oma urgu. Praeguseks on näha ja tunda, kuidas lääneriikidel pole isegi soovi näidata jõudu ja Venemaa tagasi suruda oma piiridesse ning pigem ollakse juba valmis survestama Ukrainat, et see läheks kokkuleppe venelastega. See aga tähendab taas venelaste võitu ja kontrolli uute territooriumite üle. Sealt edasi annab see Venemaale taas julgust juurde ja kindlust, et proovida sama mõne järgmise riigi vastu.
Hetkel on meie ülesanne hoida pidevalt pinget peal Euroopa riikidel ja USA-l, et ei mindaks taas ühte riiki maha parseldama, sest sellisel juhul oleme arvatavasti meie järgmised, kelle pea läheb pakule.
Mis saab edasi?
Me ei tea seda. Kuid me võime vaid oletada, et kuidas asi areneb. Kui lääneriigid annavad jätkuvalt piisavalt relvastust, humanitaar- ja majandusabi Ukrainale, siis suudavad ukrainlased jätkuvalt võidelda ning Venemaale pole suuremat edu oodata. Kui aga lääneriigid väsivad ja tüdinevad ning hakkavad hoopis Ukrainat survestama, et too läheks kokkuleppele Venemaaga, siis sõltub kõik sellest, kui kaugele on suutnud venelased Ukrainas tungida ning millistel positsioonidel ollakse kummalgi poole.
Kõige halvemaid variante, mis saab olla, on see, et venelased suudavad Kiievi ümber piirata ja tekitada linnas blokaadi ning suudavad oma tingimused rahuleppeks peale suruda. Sellisel juhul peame meie arvestama, et sõda võib Eesti pinnal olla selle aasta sees. Meil ei ole endale mõtet illusioone luua, et pääseme praegusest sõjaohust puhta nahaga, vaid hetkel tuleb iga päev ja iga minut meie kaitsevõimet tugevdada ja olla valmis kõige halvemaks. Loodetavasti muidugi asjad lähevad meile soodsamal viisil ning seda kõike ei juhtu.