15.03.2022
Kiiev
Verine sõda Ukrainas on kolme nädalaga muutnud maailma rohkem kui kõik isehakanud viroloogid, Big Pharma maaletoojad, kaubakeskustes näopooldajatega vägivallatsenud jõuametnikud, armetud politoloogid ja hõiskavad homoõiguslased ning sarisallijad kahe pandeemiaterrori aastaga võisid ja suutsid.
Nende päevadega on Vene sõjardeid Ukrainas tapetud samas tempos nagu Soome Talvesõjas, mis kestis 105 päeva ja surmas 150 000 punaarmeelast. Kindral Talve on Ukraina steppides asendanud kevadine kindral Rasputitsa. Kurat istub aga sügavas punkris valede, provokatsioonide ja Z-sisiseva väävlitünni otsas, patuste sõdurite hinged lendavad Javelini tabamusest otse katlasse, vähesed vangilangenud venelased saavad võimaluse emale helistada…
Euroopa jumal mõnules kaua ja kaunilt heaolutsevas Läänes – tuul ei puhunud, tuba oli soe, plahvatuste suits püsis kenasti ekraanil, rooja uppuvate lihakerede hais Mariupolist, pattu veel mitte langeda jõudnud Irpini väikese tüdruku ärarebitud jalad Brüsseli kõledasse tugitooli ei lennanud.
Alguses kajasid kindralite käsklused Kuradit ümbritsevate tähtede keskel täiesti usutavalt, unelmates laoti juba ordeneid rinda, valmistuti võidukaks paraadiks Kiievi Hrestsatikul. Ukrainast, Shepetivka asulast pärit Kremli naissaatana Matvijenko Villa V Itaalia Pesaro rannikul maksis kümme miljonit eurot, Putini esiööbiku Solovjovi villa polnud Valentina omast kaugel… Tapmisi suures ulatuses nimetasid Saatana sulased erioperatsiooniks, sõja sõjaks kutsumine oli karistatav. Rahu eest lubas Kurat võidelda nõnda, et kivi ei jääks kivi peale.
Kahe nädalaga oli Ukrainas kuus Vene kindralit tapetud, tuhanded lahingumasinad vedelesid teeveertel, külamehed vedasid traktoritega sõjasaaki laiali… ukrainlased olid võitnud sõja inimeste südameis.
Halastataja Jumal oli üksildasem kui iial varem.
Inimkond, see kõige arvukam imetaja maakeral, oli ohjeldamatult kasvanud, tema jalajälgi ja rämpsu olid kõik kohad täis, ainult kauge maa tagant tapmist oli inimesed õppinud, ei muud. Jumalal ei olnud enam mingit mõju nuti-digi-iti põlvkonnale, kes arvasid lapsemeelselt, et virtuaalsõjas surma ei saa. Õudusega jälgis Jumal pilvepiirilt, kuidas üha rohkem sabaga tähti, mida lummatud lollidekari hellitavalt rakettideks kutsus, õusid tema aujärge häirima. Ja kui Dnepri jõgi oli verega väetatud, siis Jumal lahkus maalt. Ta vaatles nõutult inimkonna sagimist maapallil, jälgis lennukite ulgumist, pommide pildumist ja relvatärinat, vaid sipelgate pesas sagiv harmoonia paistis talle jumalik.
Vastumeelselt küll, aga keset sõjasuitsu jõudis Jumalale kohale, et ta on sunnitud maistesse asjadesse sekkuma. Ta juurdles kaua, mõttetöö oli ränk, ta tegi viimase jõuetu katse siiski. Jumal üritas kolmest inglist ühte – kõige hakkajamat – saata Kostroma lüpsilauta, kus lehmad senimaani head juustupiima lüpsid. Jumal andis käsu otsida üles lopsakas naine nimega Margarita, kelle mees oli kolhoosis Meister – puusepp aga jõi ja peksis, ega suutnud naist käima peale saada.
Ingel laskus, õlipuu oks nokas, maa peale – ükski piiritõke, radar ega õhupüünis teda ei takistanud. Lüpsinaine Margarita sai SMS sõnumi, et ta toob ilmale Jumala lihaliku poja.
Hirmus ja hale oli Eesti kõikjalejõudvatel ajakirjanikel Jaanus Piirsalul ja Anton Aleksejevil vaadata kuidas tubli lüpsja Margarita, justnagu Leida Peips, kui teda suunas seltsimees Brežnevile kirja kirjutama kirjanik Sergei Dovlatov, end hirmunult vastu kiviseina surus, käega asjatult nägu varjata püüdis, kuna ingel levitas üle sõjaväljade lennates kaasatoodud püssirohu lõhna. Oma tiibadega mahtus ingel vaevu kitsukesse talutarre, ehkki ta liikus hääletult nagu sooneutraalsele olendile kohane. Ümbritsetud eredast ebamaisusest, nii tugevast, et naise luud, siseelundid ja sooned tulid naha alt nähtavale, kuulutas ingel kastist välja pääsnud Jaak Joala heliseval häälel Jumala valitud sõnu.
Tegu sai tehtud, naine viljastatud. Jumal ise ja tema poeg hakkasid naise keha umbses ja niiskes soojuses idanema. Jumalapoeg, see maapealne isand, hakkas sirgudes kõneosavalt ja väärikalt vene rahvale elusõnumit levitama. Peagi imbusid kohale kolm tarka – hiinlane, sakslane ja ameeriklane, gaasi- ja naftalepingud mesimagusalt taskus. Nad kuulutasid rahu ja lepitust ning inimlikku headust sulnis NATO lootuses, et hukatuslikke tapmisi enam vene rahva hulgast ei tõuseks – et väikese eesti rahva kallale 45. korda ajaloos venelased relvaga enam ei tõttaks!
Ehkki Jumal tahtis parimat, juhtus nii nagu alati – meenutades Vene peaministri Viktor Tsernomõrdini mõttetera.
Jumalapoja maine elu katkestati jõhkralt 33. sünnipäeval ilast nõretava võimuhullu pööbli reetmise, rahva hõisete ning roostes naeltega puust ristile naelutamisega, patriarhi noogutuse ja heakskiidu saatel. Märatsev publik nõudis rahuarmastavaid erioperatsioone, tankide külaskäike ning vennaliku sõpruse mürsukärgatusi segava jutupauniku risti poomist.
Alles seejärel laskus Jumala viha üle sanktsioonide all kannatava Venemaa.
Enne õhtut, kui ristilöödu külje sisse löödud haavast oli veri maani jõudnud, kärgatas äike ja vihmaraev kattis maa. Volga jõgi tõusis kõrgele ning uputas Kremli ja kõik sealsed võimurid. Keset hävingut, pimedust ja mürinat, tuld ja uputust, kus Uraali kaljudki lahkusid oma kohtadelt, põlvitas risti all porises maalihkes vaene, poega leinav inimnaine – Ema.
Kurat, jätnud naeru, põgenes punkrisse. Jumal ei teinud enam kunagi katset inimkonda päästa…
Kalle Mälberg