18.03.2022
Vapper “Eesti ema” Rõuges. Pilt on illustratiivne.
Eestlasi ei saa enam “talupojamõistusega” rahvaks pidada ja kardetavasti on selle taga “euroopalik” poliitkorrektne kasvatus. See väljendub sallimatuses teistmoodi mõtlemise vastu, kusjuures tegelikult vastuolu polegi.
Kritiseerisin hiljuti repliigis Ukraina toetusmiitingul nähtud loosungeid “Mutin on punn” ja “Putini sõjal on väikese noku energia”. Kommentaariumis sõimati mind selle peale “Kremli agendiks” ja mõistagi olid selle taga inimesed, kes nimetavad ennast sallivuslasteks.
Seda kritiseerijad muidugi arvesse ei võtnud, et ma olin karvade ja nahaga Ukrainat toetaval miitingul kohal, üks kahekümnetuhandik arvukatest meeleavaldajatest, kelle mass näitas Vene saatkonnale, kui laialdaselt nende vastu ollakse.
Sedagi nad ei arvestanud samuti, et ma soovitasin kasutada esteetilisemaid loosungeid, nagu “Stop Putin!” või “Stop war!” või sama maakeelselt. Ma astusin lihtsalt kellelegi kannale, kes arvas, et loosungitega võib “pulli teha” ja sellest piisas Putini sõbraks saamiseks.
Nüüd räägin mina ja kümned minusugused, et lõpetagem kontrollimatu sõjapõgenike sissevedu, ja taas oleme paremal juhul ebainimlikud tõprad, halvemal juhul jällegi Kremli agendid ja Ukraina vaenlased.
Ma annetasin Ukrainale ja mitte vähe, olen sõbralikult ja vene keeles aidanud ukraina sõjapõgenikel Tallinnas õige koht üles leida, ma valutan südant Ukraina saatuse pärast ja jälgin sõjateateid – minu suust ei kuule sõnagi halba selle maa ja rahva kohta.
Aga see ei takista mind valutamast südant ka eesti rahva pärast, nägemast ohtu meie rahvuslikule eksistentsile, kui põgenikke tuleb sada tuhat, ilmselt küll ja küll pealegi – sest ma tean ja näen Statistikaameti infost, et juba 2021. aasta 1. jaanuaril oli meil 381 000 vene keele kõnelejat; et oleme kaotanud rahvusliku Ida-Virumaa; et juba 2017. aastal Tallinnasse kolides hämmastas mingi kõige rohkem vene keele rohkus; et Tallinna linnavalitsuses on köie jäme ots venelaste käes ja võimupoliitikud ei takista neid arenguid vähimalgi moel.
Nüüd on tulemas sada tuhat ja enamgi ukrainlast ning kuigi nad on sõbrad, relvavennad, saatusekaaslased ja pealegi sõjast räsitud, ei saa ma ikkagi mööda vaadata sellest, et ka sõpradest ümbritsetuna ei pruugi hõisete “Slava Ukraini!” kõrval välja kosta minu maakeelne “Au Ukrainale!”
Suur osa saabujatest on venekeelsed ukrainlased, kes soovivad ennast paika panna pealinna, Tallinn on niigi juba suuresti venekeelne, meie eestlased kaome varju – ei rõõmusta see, et me võõraste alla mattume, mis sest, et sõprade alla. Nemad on omamoodi rahvas, meie omamoodi, ja see siin on meie maa, kus me ei tohiks jääda kolkakülade muuseumirahvaks.
Ma ei räägi isegi sellest, et me toome siinsete Venemaa patriootide kõrvale Ukraina patrioodid ja seega ka killukese Ukraina sõda ja et meie riigieelarvest jääb meie endi pajuk väiksemaks – ennekõike on mure selles, et me jääme omaenda maal varju. Nagu udmurdid, marid, ersalased ja paljud meie sugulusrahvad. Aga me olime Laulva revolutsiooni tänavatel ju selleks, et seda ei juhtuks.
Mitte ükski ukrainlasi võõrustav rahvas pole nii kehvas olukorras kui eestlased (ja lätlased). Poolas on põgenikke mitu miljonit, aga oma rahvast on 38 miljonit. Moldoval on selja taga Rumeenia ehk kaks rahvast on tegelikult üks. Tšehhis on 10, Slovakkias 5 miljonit inimest, Soomes 5 miljonit. Nende rahvuslik koostis suurt ei kannata, küll aga juhtub see niigi suurte migrandikogukondadega Lätis ja Eestis. Põgenike kojunaasmist pole ilmselt niipea oodata.
Ma ei tea, kas ukrainlased sellest aru saavad, aga tean kindlalt, et suur osa eestlastestki ei saa, kui ütlen: mul ei ole midagi ukrainlaste, eriti veel sõjapõgenike vastu, ma toetan neid, aga olen samas mures meie endi, eestlaste pärast. See pole ju ainult minu mure, seda jagas juba Alo Matiisen oma loos “Peatage Lasnamäe!” Lasnamäe ei ole ju ainult impeeriumi mõttelaad, mis muide venelaste seas aina tugevneb, vaid ka võõraste üleküllus.
Keegi rahvuskonservatiividest ei vihka ukrainlasi, kui ütleb: aitab põgenikest, sada tuhat on liig mis liig! Sest kui me ise enda eest ei seisa, siis ei tee seda ka maailm. Eesti on ainus koht maamunal, kus saab asju eesti keeles ajada ja ärgem andkem seda viimast võimalust käest, sest rohkem võimalust eestikeelseks rahvusriigiks me ei saa. Hetkel on oht, et “Väikese Venemaa” ja “Väikese Ukraina” kõrval jääb meile liiga vähe ruumi, sest kohal on ju ka Nigeeria, India ja teisedki.
Meid, eestlasi, on nii venelaste kui ukrainlastega võrreldes ikka meeletult vähe – nemad jäävad ka siis, kui meid enam pole.
Jüri Kukk, toimetaja