24.03.2022
Ruuben Kaalep
Kolmapäeval toimuval välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse eelnõu teisel lugemisel võttis sõna EKRE saadik Ruuben Kaalep, kes tuletas meelde, et ukrainlased sõdivad kodumaal oma rahvusriigi eest, mida Eesti oma põgenikepoliitikaga paraku ei tee.
“Selle eelnõuga praegu välja tulla on eriti vastutustundetu just olukorras, kus meid on tabanud enneolematu sõjapõgenikelaine Ukrainast. Seetõttu ma tahaksingi keskenduda veidi just Ukraina põgenikega seotud küsimustel, et avada seda teemat laiemalt.
Loomulikult me peame neid aitama. Me peame aitama neid naisi ja lapsi mitte lihtsalt humanitaarkaalutlustel, vaid seetõttu, et selle kaudu me aitame oma vabaduse ja oma iseseisvuse eest sõdivat riiki. Loomulikult me peame nägema Ukraina põgenikke hoopis teistmoodi kui näiteks väljaspoolt Euroopat pärit immigrante. See on meie moraalne kohustus. Aga selle juures tuleb meil siiski silmas pidada, mis on meie võimed ja mis on nende võimete piir, kui palju me tegelikult oleme võimelised aitama, ilma et meid ennast tabaks selle tõttu katastroof.
Mõned punktid, millele me peame eelkõige keskenduma, mida me ei tohi unustada oma praeguse põgenikepoliitika juures, ongi need. Võttes arvesse seda suurt hulka – praegu on Eestis juba üle 20 000 Ukrainast siia saabunud põgeniku ja see arv ainult kasvab –, peaksime me kohe ja praegu kehtestama moratooriumi igasugusele muule immigratsioonile Eestis. Me peame oma kõiki immigratsioonikvoote tunduvalt karmistama. Tuleb üle vaadata sealhulgas ka need elamisload, mida seni on äärmiselt kergekäeliselt jagatud sel eesmärgil, et lasta Eestisse odav tööjõudu, et täita neid ühiskonna sektoreid, kus mõnede ettevõtjate või poliitikute arvates peaksidki olema madalad palgad. See ei ole õige ja selle tulemus võib just nimelt olla demograafiline katastroof.
Kui me vaatame Eesti rahvastikupilti ja eri rahvuste osakaalu, siis kui ühe suure linna jagu võõramaalasi Eestisse püsivalt peaks lisanduma, oleks see pöördumatu negatiivne mõju Eesti rahvastikule. Sest mitte-eestlasi on Eestis juba praegu üle 31% ja tulevikus me pigem näeme selle kasvu. Muidugi Tallinnas on see olukord eriti muret tekitav ja suurem osa põgenikke saabubki just Tallinnasse. Kui see sellel suunal jätkub, siis läheb väga vähe aega, et eestlased jääksid omaenda pealinnas vähemusse.
See kõik tähendab seda, et need Ukraina põgenikud, kes ei ole tulnud Eestisse selleks, et olla siin odavtööjõu allikas, kes on jätnud oma kodud maha sellepärast, et nad on võõrvallutaja poolt sealt minema aetud, nendes praegu näha võimalust Eesti ettevõtjatele ja tööturule, on nende enda suhtes vale ja reetlik. Kui me looksime sellise olukorra, kus ukrainlased, kes on Eestisse saabunud, põlistatakse siia, siis see tähendaks tegelikult seda, et me aitame kaasa nende lahtikiskumine oma kodumaast, välja kiskumisele koos juurtega. Seda ei tohi lubada. Siis tekib küsimus, mille eest võitlevad Ukraina sõdurid praegu rindel. Mille eest nad surevad ja kannatavad? Ikka selle eest, et nende rahvuskodu jääks püsima, kus ukraina keel ja kultuur saab säilida, mitte selle jaoks, et nende rahvas igaveseks mööda maailma laiali hajuks.
Kui meie praegu võtaksime sellise suuna, et ukrainlased, kes siia saabuvad, peavadki igaveseks Eestisse jääma, siis see oleks täiesti vastupidine sellele eesmärgile, mille eest Ukraina sõjavägi rindel praegu võitleb. Loomulikult ei tohi Eestist saada pelgupaika desertööridele, 18–60‑aastastele meestele, kellest võib-olla mingi osa hiilib kõrvale oma riigi kaitsmisest, kuigi nad on väeteenistuskohustuslased. See tähendab seda, et tegelikult me peame kontrollima, kui 18–60‑aastased mehed Eestisse saabuvad, siis me peame piiril kontrollima ja uurima, kas nad tõepoolest on ametlikult Ukraina valitsuse poolt väeteenistusest vabastatud või on tegu desertööridega. Kui me desertööre Eestisse vastu võtaksime, siis me sellega tegelikult õõnestaks Ukraina kaitsevõimet, aga seda me ei tohi mitte mingil juhul teha. Ja ka kõik need Ukraina kodanikud, kes juba varem viibisid Eestis, nende puhul peab Eesti riik eriti selgelt jälgima ja tegema kindlaks, et keegi nendest praegu ei kasutaks seda tööviisat või pikaajalist viisat, mis Eesti riik on andnud, selleks et väeteenistusest kõrvale hiilida.
Loomulikult ei tohi olla selliseid integratsiooniprogramme, mille eesmärk oleks ükskõik kas Ukraina põgenikke kinnistada alaliselt siinsesse eestikeelsesse või venekeelsesse kogukonda. See tähendab, et koolilastele, keda sealt suurel hulgal saabub, tuleb võimaldada iga hinna eest ukrainakeelset haridust, mitte panna neid ei eesti- ega venekeelsetesse koolidesse. Kui me laseks neil sulanduda venekeelsesse keskkonda siin, siis tegelikult see oleks karuteene Ukraina rahvuslikule ja kultuurilisele eneseteadvusele, mis praegu alles on tõusmas, on alles jalgu alla saamas.
Me peame iga hinna eest Ukrainat toetama sellega, et hoida Ukraina inimesi, kes siia saabuvad, Ukraina kultuuriruumis, ukraina keeleruumis. Sest me ju teame, et tegelikult Ukrainas on sellega siiani olnud päris halvad lood ja nad on sisepoliitiliselt võidelnud palju selle nimel, et just ukraina keel ainsa riigikeelena pääseks Ukrainas esile. Loomulikult on positiivne, kui Ukraina põgenikud soovivad vabatahtlikult eesti keelt omandada, aga see ei peaks olema meie eesmärk omaette. Meie eesmärk peaks olema ikkagi see, et kui sõda lõppeb võidukalt, Ukraina vägede võiduga, siis Ukraina põgenikud, kellele meie oleme peavarju andnud, saavad minna koju tagasi oma riiki üles ehitama. See peaks olema meie eesmärk.”