29.03.2022
Amnesty Internationali miiting Haagis. Pilt on illustratiivne.
Yle uudisteportaal toob 29. märtsil ära Soome infoagentuuri STT teate selle kohta, et Amnesty International on avaldanud oma aastaaruande. Aruandes tehtud järeldus võtab esimese hooga lausa õhku ahmima.
AI väidab, et pealetung Ukrainale on jõhker rahvusvahelise õiguse rikkumine, kuid „sõjategevusele on soodsa pinnase loonud inimõiguste kaitsjate, sõltumatu meedia ja kodanikuühiskonna vaigistamine“.
AI Soome osakonna inimõigustöö juhataja Niina Laajapuro seletab lähemalt.
„Venemaa pealetungisõja põhjustatud inimõiguskatastroof on järg tendentsile, mis on viimase aasta jooksul vorminud Euroopat hirmutavas suunas. Euroopa riigid on olnud täiesti võimetud sekkuma eriõigusluse kasvu ja autoritaarsete juhtide poolt teostatavasse diskrimineerimisse, mis on viinud inimõiguste olukorra märgatavale halvenemisele,“ kirjutab ta oma avalduses.
Amnesty toob näiteid riikidest, kus on oluliselt piiratud sõna- ja pressivabadust. Need on peale Venemaa ja Valgevene Bosnia-Hertsegovina ja Horvaatia, kus poliitikud segavad ajakirjanike tegevust auhaavamishagidega ning Bulgaaria, Tšehhimaa ja Sloveenia, kus piiratakse riigiringhäälingute iseseisvust. Lõpetuseks tuleb Türgi, kus reportereid lihtsalt pokri pistetakse.
(Sulgudes peab märkima, et kuidagi tuttav tunne tuleb. Kui mitu korda meie peavooumeediat ja rahvusringhäälingut jälgides on rinnas lõkkele löönud kustumatu igatsus: kust leiaks ometi jõu, mis lõpetaks ära või vähemalt veidigi piiraks seda lolluste ja labasuste laviini, ausate inimeste ruineerimist ja isamaad tõeliselt armastavate kodanike pidevat eeslikabjaga tümitamist? Mujal, nagu näha, sellist piiramist siiski esineb, ega inimõiguslased muidu nii haavunud ei oleks.)
Niina Laajapurol on Soomele ka konkreetsemaid etteheiteid.
„Parim viis toetada rahvusvahelist inimõigussüsteemi on rahvuvahelised soovitused viivitamatult teoks teha. Nüüd peavad inimõiguslepinguid kontrollivad instantsid Soomele aastast aastasse kordama soovitusi näiteks naistele suunatud vägivalla, põhiturvalisuse taseme, asüülitaotlejate õigusturva ning relvakandmisest keeldujate ja saamide õiguste osas.“
Kõikide nende punktide üle on palju vaieldud ja kirjutatud. Seni pole aga keegi tulnud selle peale, et neist massimõrva ja vabadustarmastava riigi teadliku hävitamisega põhjuslikke seoseid otsida.
Laajapuro märgib veel, et valitsusprogrammiski fikseeritud transseaduse vastuvõtmist on pidevalt edasi lükatud.
Nii et kui Eduskunta oleks aegsasti transusid puudutava seaduse vastu võtnud, oleks Ukraina ehk terveks jäänud. Häbi teil olgu, Soome rahvasaadikud!
Paul Oja
