30.03.2022
Tähistada 9. maid ajal, mil Ukrainas purustatakse sama armee poolt linnu, on kuritegelik. Värsked sõjahaavad Mikolaivis.
Hiljuti on Martin Helme ühismeedias kirjutanud, mida ta arvab Eestis 9. mai ehk niinimetatud võidu päeva puhul korraldada kavandatavast Surematu Polgu marsist. Meie esimehe kommentaari jagati muu hulgas ka venekeelses Facebook grupis “Tallinlased”, kus see sõnavõtt pälvis väga palju negatiivset tagasisidet, muuhulgas sellist, milles kasutati juba ammu tuntud retoorikat stiilis “ta (Martin Helme) ei mõista nende inimeste tundeid, kellel vanavanaisa või mõni muu sugulane on Euroopa rahu nimel surma saanud”.
Igalühel meist peaks olema üldine ülevaade sellest, mis aastatel 1941-1945 toimus ja kuidas tol ajal inimeste ellu suhtus J. Stalin. Nagu on öelnud mu põhikooliaegne ajalooõpetaja, on iga pere Venemaal kaotanud vähemalt ühe inimese selles pikas ja suure mõõtkavaga lahingus.
Need Peipsi-taguste juurtega, kes kurdavad, et Eestis väidetavalt ei mõisteta nende inimeste kannatusi, kes osalesid Nõukogude Liidu peetud võitlustes rahu ja vabaduse nimel (mida kumbagi arvatavasti nende inimeste arvates ilma NL-ita ei oleks?) või keda muidu need võitlused puudutasid, samas ise ei mõista ilmselt, kuidas ka Eesti ja eestlaste ajalukku sama sõda ühe kannatusterohke peatüki kirjutas.
Ka Eesti rahvast represseeriti mitte vähem julmalt kui mujal, kust ka sõda samal ajal käis, sealhulgas tabasid repressioonid paljusid nende noores eas, mis ühele väikesele rahvale on tõeline katastroof, nii noori mehi kui naisi langes terrori, naisi sealjuures sageli väga võigaste vägistamisaktide ohvriks. Eesti venekeelsete üks põhiprobleeme ongi selles, et nad klammerduvad liigselt oma mineviku külge ja unustavad ära, et eestlastelgi on olnud omad mured ja Eesti maapinda on niisama ühepalju Eesti eest võidelnute verd imbunud kõnealuse perioodi jooksul.
Teise maailmasõda ajal venelased kaitsesid oma huve ja maad oma elu hinnaga, paljud nende sõjameestest teadvustasid endile, kuidas iga hetk võib juhtuda see, et nad näe oma lähedasi enam mitte kunagi. Hetkel Ukrainas on valitsemas sama olukord; noormehed, kes alles kuu aega tagasi õppisid/töötasid/oma elu korraldamiseks suuri plaane pidasid ja kellel meeli ülendasid paleused oma elust vabas ja demokraatlikus ühiskonnas, peavad võitlema nüüd nende paleuste põrmuvarisemise ja oma noore elu hinnaga oma kodumaa ja vabaduse eest.
Ukraina poisid ja neiud surevad oma kaaslaste veres.
Eesti ja eestlased on alati vastu tulnud mentaalselt siiamaani nõukogude ajas elavale elanikkonnagrupile ja pole kunagi keelanud 9. mai tähistamist, Georgi linte, kogunemist pronksmonumendi juures jms. Eestlased on alati üritanud mõista vene rahvust ja nende kaotusi. Ma saan aru, et jah, me peame mäletama seda kõike, ma ei vaidle vastu, et tegu oli sündmustega, mis on muutunud tervet maailma. Aga saadagu siis ka meist, põlistest eestimaalastest aru, et maikuu üheksas päev ei ole mälestuspäev meie jaoks ja meile ei mõju meeliülendavalt pidada selle päeva puhul tohutuid paraade, nagu neid igal aastal Venemaal näeme.
Hetkel terve maailm jälgib, mis toimub Ukrainas ja toetab relvastatud agressiooni ohvriks langenud maad omamoodi. Miks kütta mingit tragöödiat üles sellest, et tänavu meil plaanitakse keelata Georgi linte ja “võidupäeva” kogunemisi, ma ei mõista. Georgi linte kasutatakse Venemaal propagandavahendina “Z” sümbolina, mis näitab vaprust ja vabadust.
Inimesed peavad saama aru lihtsast asjast, et see Georgi linti võeti kasutusele meelega, et jällegi viia ellu Solovjovi saadetes levitatud propagandat ilmale näitamaks, et Balti riigid ja seal elavad inimesed on natsid.
On aeg loobuda naiivsusest ja vaadata tõele näkku. Eestivenelased, tegelikkuses ei keegi suuremat teid sealpool Narva jõge ja Peipsit oota! Vähemalt mitte rohkem kui oleks teid oodatud Eestis nõukogudeaegsete ümberasustamiste aegu. Keegi tegelikult ei ole valmis vähemalt mitte just vee ja soolaga seal ida pool teid vastu võtma, Venemaa lihtsalt väga osavalt ja salakavalalt manipuleerib teie emotsioonidega, et valmistada Eestis endale ette õiget maastikku! Niisamuti nagu talitab ta Ukrainas.
Kui te tõepoolest tahate oma kangelasi mälestada, siis mälestage palju süda lustib, keegi ei keela seda. Näiteks üks mu sõbranna ja tema elavad Eestis sugulased, kes on seni alati tähistanud 9.maid, loobuvad sellest tänavu Ukrainaga solidaarsuse nimel.
Uskumatu on see, kuidas teised meediainimesed ja tavalised trollid üritavad jällegi süüdistada EKREt valetamises ja vene rahva häälte häma ja valskusega jahtimises ning pasundavad, et EKRE olla nüüd oma “tõelist palet” näidanud. Palun tuletage mulle meelde, millal EKRE poliitikud ja juhtfiguurid on toetanud 9.mai tähistamist ja kus nad on kasvõi poole sõnagagi maininud, et see neile oleks oluline? Mina küll ei mäleta sellist juttu.
Lana Leemets
