08.04.2022
Naiskaitseministrid on Saksamaa kaitsevõimekuse ja liitlaskohustused põhja lasknud – algul Ursula von der Leyen, nüüd Christine Lambrecht.
Ajalehes Die Welt leiab Saksamaa välispoliitikaekspert Klaus Geiger, et Ukrainas toimepandavate julmuste eest on kaasvastutav ka Saksamaa, kuna venitab lõputult Ukraina relvaabiga. Enne Ukraina sõda oli Saksamaal Kremliga vägagi lähedased suhted ja on seda tegelikult endiselt, hoolimata kõigist toimepandud kuritegudest Ukrainas, kirjutab Geiger.
Päev pärast n-ö Saksamaa meelemuutust veebruari lõpus palus valitsus relvatootjatelt ülevaadet olemasolevatest relvadest, mida sakslased saaksid Ukrainale anda. Saadud teabe põhjal koostas valitsus nimekirja, mida hoidis ukrainlaste eest saladuses üle nelja nädala. Alles mõne päeva eest anti nimekiri Ukrainale üle. Ja sellest hetkest alates on ka selge, et nimekirjas ei ole raskerelvastust, mida Ukraina oleks vajanud Butša veresauna takistamiseks, olgugi et relvatootjad olid ka selle relvastuse välja pakkunud.
Kaitseminister Christine Lambrecht ütles eelmisel pühapäeval, mil relvatarne viivitusega seotud fakte ei olnud enam võimalik eitada, et Saksamaa oli andnud Ukrainale kiiresti teada, millised relvad on saadaval ja et „mitte mingil juhul ei jäänud asjad seisma“. Ent asjad jäid siiski seisma väga mitmeks nädalaks ning on mõeldamatu, et see sai juhtuda ilma valitsuse teadmata. Ka sotsiaaldemokraatliku partei (SPD) juht Lars Klingbeil vastas veel mõned päevad tagasi WELT-Talk saates väga enesekindlalt küsimusele, kas Saksamaa valitsus ostab relvatootjatelt relvi Ukrainasse saatmiseks: „See kõik leiabki juba aset.“
Paraku ei vasta see tõele. Siiani on Ukraina ostnud relvi Saksamaa relvatootjatelt oma raha eest. Kuna Berliin relvanimekirja Ukraina eest mitu nädalat varjas, pidi Kiiev need relvad ühe Nordrhein-Westfaleni relvatootja käest ise ostma. Saksamaa varjas nimekirja Ukraina eest ja avalikkuse eest, väidetavalt julgeoleku eesmärkidel. Kui asi avalikuks tuli, hakkas Lambrecht süüdistama Ukrainat. „Meie ei ole salastamist palunud, see on vale,“ kõlas Ukraina valitsuse vastus Die Welti järelepärimisele.
Kui venitamist enam varjata ei olnud võimalik, teatas liidukantsler Olaf Scholz: „On juba ammu teada antud ja kokku lepitud, et oste tehakse ka ise (Ukraina).“ Ukraina kaudu tehtavad ostud olevat ka igati võimalikuks muudetud. „Me oleme taganud selle, et EL annab Ukraina kasutusse relvaostuks miljardi.“ Paraku on ka see väide täiesti vale. ELi poolt eraldatud miljardiga ei saa relvi osta mitte Ukraina, vaid ELi liikmesriigid.
Ka jutud Saksamaa nn meelemuutusest on üks paras muinasjutt. On lubatud luua võimekam Bundeswehr, selleks, et Saksamaa saaks tunda ennast kindlamalt. Ukrainlasi see ei aita. Olaf Scholzi kursimuutuse taga ei ole mitte julgus, vaid hirm. Seetõttu kannab ka Saksamaa valitsus vastutust Butša ja Mariupoli veresaunade eest, mis sarnanevad väga natside kuritegudele. Saksamaa tappis II maailmasõja ajal Ukrainas miljoneid inimesi. Nüüd oleks võimalus aidata nende ohvrite järeltulijaid ja toetada nende riiki relvastusega.
„Me teeme kõik, mis on meie võimuses ja mida me peame võimalikuks ja mõtekaks,“ ütles Scholz intervjuus Anne Willile umbes neli nädalat pärast nn meelemuutuse kõne veebruari alguses. Paraku tuleb tõdeda, et Saksamaa valitsus ei tee sugugi kõike mis võimalik. Tehakse liiga vähe. Ukraina küsib endiselt Saksamaalt tanke, ent neid ta saanud ei ole, uusi abitaotlusi ei ole isegi veel läbi vaadatud. Aga just relvaabi näitab otsustavalt, kas Saksamaal on julgust teha seda, mida Scholz oma kõnes veebruari lõpus teatas: seista seekord ajaloos õigel poole.
Allikas: Die Welt