Martin Helme: neile, kes kiidavad heaks Putini genotsiidi Ukrainas, pole Eestis kohta

EKRE kongressil peetud kõnes kritiseeris erakonna esimees Martin Helme valitsuse sallivat suhtumist siinsesse “viiendasse kolonni” ja nõudis Venemaa käsitlemist surmavaenlasena.

Kahjuks ohustab meid lisaks sisemisele ohule ka välisoht. Ukraina sõda näitab, et meie erakonnal on kogu aeg õigus olnud, kui oleme pidanud Venemaad meile ohuks ja nõudnud riigikaitse tugevdamist ning viienda kolonni neutraliseerimist. Ukraina võitleb praegu kõigi nende riikide vabaduse eest, kes on Putinil järgmisena nimekirjas.

Meil ei ole mingeid illusioone Venemaa olemuse suhtes. Näeme seda praegu Butšas. Pildid vägistatud ja piinatud naistest ja lastest, pildid kuklalaskudega hukatud meestest, ellujäänute jutustused laste silme all tapetud isadest ja tunde kestnud emade grupivägistamisest panevad kivist südame ka karjuma. Praegu on just õige aeg tunda õiglast raevu ülekohtu ja julmuse vastu. Praegu ei tule nõuda mitte rahu, vaid loomastunud vaenlase purustamist. Palvetame võidu eest, mitte rahu eest.

Kahjuks ei ole Butša ja nii paljude teiste Ukraina linnade või külade õudused midagi uut. Igal eesti perekonnal on rääkida samasuguseid lugusid. See on seesama Vene armee, kes 1941. aastal Eestist taandudes oma hävituspataljonidega tappis, vägistas, rüüstas. See on seesama Vene riik, mis 1945. aastal Saksamaad „vabastades“ tappis, vägistas, rüüstas. See on seesama vene rahvas, kes viis ellu Stalini küüditamisi, Beria piinamisi, eestlaste, poolakate, ungarlaste ja tšehhide vabaduse verre uputamist. See on seesama šovinistlik mentaliteet. See on võigas ja verd tarretama panev, paraku mitte üllatav. See ongi meie põlisvaenlane.

Ka meil elab selliseid inimesi küll. Ukraina sõja taustal ei saa, ei tohi enam valetada endale, et kõik siin olevad mitte-eestlased on Eestile lojaalsed. Suur hulk muidugi on. Me oleme nad omaks võtnud, sest nemad on omaks võtnud Eesti. Nad on ära õppinud eesti keele, peavad Eestit oma kodumaaks, identifitseerivad end Eesti venelastena või Eesti ukrainlastena. Nad näevad oma tulevikku vabas Eestis. Me näeme neid inimesi enda kõrval ja enda keskel iga päev. Me oleme neid tervitanud oma erakonnaski.

Paraku näeme enda kõrval ja enda keskel ka inimesi, kes kiidavad avalikult Venemaa sissetungi Ukrainasse, vehivad Georgi lintide ja Z tähtedega. Taoliste inimeste tegevusele ei ole õigustust, need inimesed ei pea saama elada edasi Eestis. Nad tuleb riigist välja saata. Eesti Vabariigi 104. sünnipäeval saabus viimaks hetk, kus kõik siinsed mitte-eestlased peavad valima, kas nad on Eesti poolel või mitte. Ja need, kes valivad vale poole, peavad mõistma, et neil siin tulevikku ei ole.

Häda on selles, et Eestil ei ole täna valitsust, mis oleks võimeline või tahteline meid sisevaenlase eest kaitsma. Kaja Kallase jaoks ei ole Ukraina sõda mitte eksistentsiaalne kriis, kus tuleb palavikuliselt tegutseda oma rahva turvalisuse nimel, vaid võimalus oma mutta vajunud populaarsust upitada teiste riigijuhtidega ühispilte tehes. Reformierakonna jaoks on sõda suurepärane PR-sündmus, mille varjus ellu viia oma ammuseid unistusi odavtööjõust ja vihakõnest. Mitte et Reformikond ei tegeleks usinasti sisevaenlase otsimisega, lihtsalt sihtmärk on vale.

Selle asemel et tegeleda viienda kolonniga, leiavad kõikvõimalikud reformarid, et EKRE-t tuleks deputiniseerida ja vaktsiinivastaseid koertega taga ajada. Kaja Kallase valitsus oskab ja julgeb teha jõudemonstratsioone õblukese naise kallal, kes mängib tšellol eesti hümni, Kristian Jaani oskab ja julgeb alandada piimamannergut klõbistavat habemikku, korraldades talle kehaõõnsuste läbiotsimise välja mõeldud ohtudega võitlemiseks.

Elmar Vaher oskab ja julgeb saata kaheksa bussitäit hambuni relvastatud eriüksuslast sulgema MEM Cafed või saata kopteritega toetatud maskis mehi jalaga uksi maha lööma Jaan Hatto metsamajakeses, et kinni püüda kohtusse mitte ilmunud Meelis Kaldalut, aga üheksandal mail ei oska ega julge Kaja Kallas, Kristian Jaani ja Elmar Vaher mitte midagi ette võtta, et Butša võikuste toime panijaid lillede ja viinavõtmisega Tallinna kesklinnas ei austataks. Sõnum on ju selge: meie tänane valitsus julgeb eestlastele nuia anda ja kohta kätte näidata, genotsiidi heroiseerivaid vene šoviniste ei julgeta aga puutuda.

Mul on valitsusele selge ja nõudlik sõnum: 9. mail keelake kõik Eesti-vastased, Ukraina-vastased, venemeelsed rahvakogunemised ära. Ei mingeid lilli mõrtsukatele! Vastasel korral kinnitate te ka sõjaolukorras seda, mida näitasite koroonakriisis: teie prioriteet ei ole mitte Eesti riigi julgeolek ja eesti rahva turvalisus, teie prioriteet on liberaalse totalitarismi kehtestamine.