09.04.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
“Postimehes” ilmus mitmeski mõttes tähelepanuväärne lugu. Mõttearenduses endas on mitmeid jutupunkte, kuid üks asjaolu on enam kui häiriv. Veelgi enam – kui see peaks olema end ise eesti vaimueliidiks pidava seltskonna seisukoha kvintessents, siis on midagi korrast ära.
Iseseisvust, sirget selga ja selget pilku hindava väärika kodaniku jaoks ebanormaalne ja ilmselt täiesti normaalne ja asjakohane sotsialisti jaoks, kes hindab Kautsky&Co poolt väljatöötatud ning Lenini&Co poolt edasiarendatud maailmapilti. Tuleb välja, et tugevaks teeb millegipärast just ohutu tagala ja selles esinev turvaline hea-parema jaotusahel, rinne ja kaevikud on lihtsameelsete ja intellektuaalselt vähemväärikate isendite jaoks. Must-valgel: „AK FOOKUS ⟩ Marju Lauristin: me tunneme end Ukraina tagalana, ja see teeb tugevaks“
Vähemalt öeldi see nüüd välja – tagalast ja töötavate „pordumajade ja puhvetite“ (Solženitsõn, „Lenin Zürichis“, LR 2018) küllusest on lihtne ähvardada, noomida, kiita lootuses püsida ikka tagalas ja lükata kõik „jamad“ esiteks edasi ja füüsiliselt endast võimalikult kaugele.
Kui peakski mingi õudus isegi sellisesse kaugusesse jõudma, kus mingid tõrked endast märku peaksid andma, siis pole midagi lihtsamat ju ei ole, kui asuda kuskile mujale ja toota sealt kasvõi „Eemalseisja nõuandeid“ (V.I.Lenin, Eesti Raamat 1985) ja ohu möödudes saabuda vabastajana ja kõige suurema patrioodina taas koju tagasi – pole midagi uut päikese all.
Paljudele tundub autori selline seisukoht paraku mitte vastuvõetavana, iseasi on – keda Marju Lauristin „meie-ks“ peab (vt artikli pealkiri).
Andres Raid, ajakirjanik