17.04.2022
Mihkel Raud on kahtlemata mitmekülgselt andekas inimene, kes on läbi löönud nii muusikas, poliitikas kui ka ajakirjanduses. Seepärast ei saa päris aru, milleks on tal vaja kollase meedia tähelepanu. Me oleme eriti viimastel kuudel lugenud loendamatuid kordi sellest, mis toimub tema eraelus, kellest ta lahku läks, kellega kokku kolis, ja kuidas kõik see oli ja kes mida ütles.
Kindlasti on sellel ka lugejaid, kes lähevad pealkirjast kaugemale, ja kui inimene on populaarne, siis miks ka mitte jagada tal oma fännidega teatud üksikasju. Kas just peaväljaannetes, on iseküsimus, sest sotsiaalvõrgustikes on ju omad fännide klubid, listid, grupid jne.
Aga kuna meie peavoolumeedia on kokku kasvanud omaenda kollase tiivaga ja ammutab palju skandaalseid ja eraelulikke materjale samuti kollastest sotsiaalvõrgustikest, siis ei jäägi Mihkel Rauast lugu pidavatele inimestele meedianurgakest, kus saaks teda näha üksnes avaliku elu tegelase ja loova isiksusena, mitte aga standardorganitega komplekteeritud armuküllase isikuna, kogunisti organismina.
Temast lugu pidavad inimesed sellist jama vaevalt et loevad, ei loe minagi, aga tihtipeale on pealkirjas juba kõik öeldud. Kuid proovime vähemalt tänast uudist naljaks pöörata. Krooniline Delfi avaldas täna loo „Mihkel Raud kaalulangusest: duši alla minnes näen, et olen hakkama saanud totaalse muutumisega.“
Küsimus suurele ringile: mida nimelt nägi Mihkel Raud duši alla minnes, mida ta enne kaalulangust ei märganud?
Ivan Makarov