22.04.2022
Jaak Madison on poliitikas jõudnud rahvusvahelisele tasandile.
Täna on sünnipäev EKRE poliitikul Jaak Madisonil, kes oma 31 eluaastast hoolimata on juba tuntud poliitik ja jagab oma intervjuus õpetusi ka neile noortele, kes soovivad poliitikasse minna.
Alustasite oma poliitilist karjääri 2013. aastal. Kuidas hindate noorte võimalusi poliitikas võrreldes 2013. aastat 2022. aastaga?
Ma arvan, et võimalused ei ole selle üheksa aasta jooksul eriti muutunud. Sisuliselt on sama head võimalused kandideerida valimistel ja proovida saada poliitikas jalg ukse vahele, kuid kõik jällegi sõltub iseendast – kui palju ollakse nõus enda aega kulutama poliitikale kampaaniaks, enda harimiseks poliitikast, kui palju on seda X faktorit, mis poliitikas on ääretult oluline ning samuti kui palju on ka õnne. Seega kõik need tingimused kehtivad ka aastal 2022.
2013. aastal saite valituks Albu vallavolikokku. Ilmselgelt oli tegu Teie esimese valimiskampaaniaga. Palun kirjeldage lühidalt, kuidas valimiskampaaniat korraldasite (käisite väljas telgiga, jagasite nänni vms). Hetkel visates pilgu minevikku, kas oskate noortele jagada mõnesid nippe valimiskampaania korraldamiseks – kui jah, siis palun nimetage neid.
Minu esimene valimiskampaania 2013. aastal oli muidugi täiesti teistsugune kui kõik järgnevad. Ma olin tol hetkel juba Konservatiivse Rahvaerakonna liige (liitusin kevadel 2013), kuid kohalikel valimistel sügisel 2013 läks meie erakond oma esimestele valimistele oma nimekirjaga välja ainult Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Paides (Paides oli nimekirjas näiteks ainult 1 kandidaat). Seega kõikjal ülejäänud kohtades osalesid meie liikmed üldiselt valimisliitude nimekirjas.
Seda sama plaanisin ka mina teha, kuna mul oli hea läbisaamine Albu valla pikaaegse vallavanema Kalju Kertsmikuga ja ta oli alati kokku pannud kohalikeks valimisteks oma nimekirja valimisliiduna, siis ütlesingi talle, et muidugi osalen valimistel. Paraku paar kuud enne valimisi veenis Isamaa erakond vallavanemat, kes oli tolle erakonna pikaaegne liige, et parem osalegu nad Isamaa erakonna nimekirjaga valimistel, mitte valimisliiduna. Ma ütlesin sestap ka hr Kertsmikule, et kuna ma olen EKRE liige, siis kindlasti ma ei saa teha kampaaniat eraldi Isamaale, kuid siiski osalen valimistel, kuna tol ajal me ajasime kohaliku koduvalla asja. Sama seletasin ära ka erakonna esimehele Mart Helmele.
Seega minu esimene kampaania nägi välja selline, et tellisin vaid enda nime ja valimisnumbriga 100 pastakat, mida jagasin kodukandis kohalikele inimestele. Sellest ka piisas, et saada 17 häält ja osutuda valituks väikeses vallas, kus elanikke oli üle 1200 ja valimas kokku käis ehk üle 600 inimese.
2015. aastal sai Teist Riigikogu liige ning ka koosseisu noorim parlamendiliige. Mida Te ise arvate, mis ajendas valijaid Teiesuguse noore kandidaadi poolt hääletama? Milline oli Teie peamine eelis vanema põlvkonna kandidaatide seas?
2013. ja 2015. aasta valimiste vahele jäid ka 2014. aastal toimunud Euroopa Parlamendi valimised, kus ma olin valimisnimekirjas. See andis loomulikult rohkem kogemust kampaania tegemisel, eriti mis puudutab telkidega välikampaaniaid ja otsesuhtlust inimestega tänavatel. Kuid 2015. aastaks olime suutnud erakonna toetust tõsta 6-7% peale, mis andis ka lootust, et võime viia erakonna esimest korda parlamenti.
Kuna mind valiti 2014. aastal ka erakonna Järva- ja Viljandimaa ringkonna esimeheks, samal ajal olin ka Albu vallavolikogus revisjonikomisjoni esimees ja erakonna noortekogu Sinine Äratus esimees, siis osutusin valituks ka erakonna esinumbriks Riigikogu valimisteks Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas.
Seega peamine põhjus, miks ma osutusin valituks ka Riigikogusse 2015. aastal, oli ikkagi see, et meie erakond oli muutunud üpris populaarseks üle Eesti tänu Mart ja Martin Helme tööle ja see populaarsus kandus üle ka teistele erakonna kandidaatidele. See tõttu ma ei tahaks ülemäära endale võtta isiklikku tulemust, sest 2015. aastal oli siiski üldiselt tegu erakonna populaarsusega, tänu millele paljud valijad andsid oma hääle ka mulle.
Paljud noored rahvuskonservatiivid sarnaselt Teile on sattunud kiusamise laine alla tänu meie “usaldusväärsele” meediale. Ka sel põhjusel paljud annavad alla ja lõpetavad oma poliitilist karjääri. Kuidas võiksime sellega võidelda? Mida oskate soovitada nendele, kes on jäänud kiusamise laine alla?
Kõik sõltub muidugi ka kiusamisest. Täiesti häbiväärne on näiteks nende noorte kiusamine, kes ise ei soovigi osaleda poliitikas ja sukelduda valimisvõitlusesse, vaid avaldavad näiteks lihtsalt arvamust, et EKRE on päris hea erakond heade ideedega. Sellist kiusamist on tulnud ette paljude noorte puhul just koolides, kus üheks probleemiks on ka õpetajate passiivsus sellise kiusamise ennetamisega. Lisaks sellele näitab see kiusajate tüüpilist valelikkust – ise räägivad suurelt sallivusest ja avatusest, kuid kohe kui võimalus, siis äsavad mõnuga kellelegi, kes julgeb avaldada nende mittemeeldivat seisukohta.
Teine asi on aga nö „kiusamisega“, mis kaasneb poliitikasse minekuga. See on tihti paratamatu ja sellega tuleb osata ka elada. Poliitilise võitluse inetum pool kahjuks on see, et tihti rünnatakse inimesi väga isiklikult ja alatult, kuid sellest tuleb üle olla ja mitte südamesse võtta nende endi võtetega. Sellega kasvab ka paksem nahk ja see omakorda viib kindlasti ka suuremale edule.
Kas on mõistlik anda noortele rohkem võimalusi poliitikas osalemiseks – näiteks sotside algatus, mis nõuab Riigikokku kandideerimise vanuse langetamist ning ka annab 16 ja 17-aastastele hääletamisõiguse. Isiklikult mulle jääb mulje, et meie noored pole selleks valmis ja on kergesti mõjutatavad.
Ma ei ole sellest loogikast kunagi aru saanud, et kui me oleme ühiskondlikult kokku leppinud, et näiteks alla 18-aastased ei tohiks suitsetada või alkoholi tarbida ning kasiinosse minna võivad vähemalt 21 aastased, siis nüüd äkki mõne erakonna arvates on 16-aastased täiesti küpsed valima riigile juhte, kes hakkavad otsustama meie saatuse üle? See lihtsalt on totaalselt jabur.
Igal noorel, ka alaealisel, on võimalik soovi korral osaleda poliitikas: näiteks läbi erakondade noortekogude või ka läbi noortevolikogude, kuid nende huviliste osakaal kõikidest noortest on marginaalne ja see on täiesti normaalne. Ma ei arva, et me üldse peaksimegi kuidagi vägisi üritama 17-aastaseid tooma poliitikasse. Poliitika on suuresti ka kirg ja hobi ja see huvi kas tuleb inimesel või lihtsalt ei tule.
Enamusel seda ei tule sõltumata vanusest. Kuid nendel, kellel see huvi on, on ka võimalus osalemiseks täiesti olemas. Ega kui noorel alaealisel inimesel on huvi näiteks laskespordi vastu, siis see ei tähenda, et riik peaks võimaldama osta isiklikku tulirelva 16-aastaselt. Laskespordiga võib tegeleda juba lapseeast, kuid isikliku relva ostmisega peabki ootama kas 18. või 21. eluaastani.
Wateva artistid Hugo ja Kris: ”Noored on targad ja liberaalsed, vanemad inimesed konservatiivsed ja jäärapäised” *(Postimees, 2022). Kas nõustute selle öelduga? Miks?
Tegemist on emotsionaalse hüüatusega, millega tihti väga liberaalsed noored üritavad omistada kõikidele noortele ühte kindlat ideoloogiat ja maailmavaadet. Samas on see faktiliselt täiesti vale ja lihtsalt nende soovunelm. Fakt on see, et noorte seas oli Konservatiivne Rahvaerakond 2019. aasta Riigikogu valimistel kõige populaarsem erakond. Fakt on ka see, et näiteks noorte seas vanuses 18-24 on Konservatiivse Rahvaerakonna toetus Järva- ja Viljandimaal ehk minu ringkonnas üle 40%. Need numbrid ei klapi seega sellise soovunelmaga, et kõik noored on „liberaalsed ja avatud“ ning kõik vanad on „ konservatiividest jäärapead“.
Üldine tendents on loomulikult läbi ajaloo olnud kogu maailmas, et nooremad inimesed on rohkem mässajad, maailmaparandajad ja riskialtimad kõikidele muudatustele ja vanemaks saades muutuvad need samad inimesed alalhoidlikumaks ja soovivad pigem säilitada olemasolevat. Kuid see ei tähenda, et end liberaalideks nimetavatel noortel on õigus omistada kõikidele noortele enda liberaalsust või et nende nägemus maailmas on eakamast inimesest kindlasti parem või õigem. Siiski on suur vahe, kas maailmas on elatud ja kogetud 18 või 60 aastat.
2019. aastal toetas Teid 22 891 inimest ja saite Euroopa Parlamenti. Milline on Teie edu valem?
See on alati miljoni dollari küsimus, millele ühte kindlat vastust ei olegi. Eks see edu sõltub väga paljudest asjadest ja üldisest poliitilisest olukorrast. Üheks põhjuseks võis olla näiteks see, et ma andsin endast parima Riigikogu liikmena, kus ma töötasin 2015-2019 Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimehena ning pidevalt üritasin takistada Eestile kahjulikke Euroopa Liidu algatusi. Teiseks oli kindlasti paljudel Eesti valijatel ootus saada esindama Eestit Euroopa Parlamendis kedagi uut, kes ei oleks mugavdunud mugavuspoliitikuks, kelle peamine eesmärk on lihtsalt vegeteerida. Selliseid on aga paraku palju just Euroopa Parlamendis.
Euroopa Parlamendi liikmena olete võtnud endale praktikale tublisid noori. Millised olid Teie ootused? Kas Teile meeldib noori juhendada ja olla nendele eeskujuks?
Ma olen tõesti üritanud võtta praktikante just meie erakonna noorliikmete seast, et nad saaksid näha seda masinavärki seestpoolt ning see omakorda loodetavasti aitab neil kujuneda Euroopa Liidu suhtes teadlikumaks. Ma alguses kellelegi pole väga suuri ootuseid pannud, kuid senini on kõik praktikandid olnud ääretult tublid ja töökad. Kui ma vähegi oskan, siis alati hea meelega juhendan, kuid kas ma ka eeskujuks olen, seda ma ise ei julge öelda – eks seda peavad hindama juba teised.
Suheldes noortega, kas Teil pole kunagi tekkinud mõtet, et minu Z-põlvkond (sündinud alates 2000.a) kardinaalselt erineb Teie Y-põlvkonnast (sündinud 1980-2000 aastal)?
Ei arva. Ma arvan pigem, et see on jällegi vahel üle mõtlemine, kui keegi arvab, et tänane noor erineb väga kardinaalselt nendest noortest, kes sündisid 10 aastat varem. Tegelikkuses on ikkagi noored olnud alati väga sarnased. Loomulikult maailm muutub pidevalt ja tänastel 17-aastastel on ehk rohkem teisi huvisid tänu tehnoloogia arengule, kuid oma loomuselt on ikkagi noored väga sarnased.
Kas EKRE pakub meie noortele poliitikutele piisavalt arenguvõimalusi? Mida võiks teha teisiti?
Ma usun, et iga noorem liige meie erakonnas saab nii palju kaasa lüüa, kui ta vähegi soovib. Seda on ka paljud teinud ja meil on noori liikmeid, kes on ka väga edukalt esinenud viimastel kohalikel valimistel. Näiteks Elar Niglas Järvamaalt liitus erakonnaga 2017. aastal 18-aastasena ja pidi kohe olema ka erakonna esinumber 2017. aasta kohalikel valimistel Türi vallas, kus ta tegi tubli tulemuse. Nüüd 2021. aasta kohalikel valimistel tegi EKRE tema juhtimisel erakondadest Türi vallas parima tulemuse ja Elar töötab nüüd abivallavanemana. Teine noor liige Helen Rebane oli aga erakonna esinumber 2021. aasta valimistel Kanepi vallas, kus ta tegi isiklikult teise tulemuse kogu vallas ja on nüüd tubli opositsiooniliider. Seega neid näiteid on, kus noored on saanud kõva töötahte ja sooviga areneda erakonnas.
Kuidas saavad noored vältida propaganda ja populismi ohvriks langemist?
Nii iga noor kui ka vanem inimene võib kergesti langeda propaganda ohvriks, kui ei mõelda kriitiliselt iga info peale, mida kuuldakse või loetakse. Põhiline on alati üritada tarbida erinevate väljaannete infot ja selle põhjal ise väga kriitiliselt mõeldes leida see tegelik tõde.
Kuidas saaksime noorte seas rohkem edendada konservatiivsmi?
Põhiline on noortele näidata, et eksivad need, kes üritavad väita nagu konservatism oleks midagi hallipäiste vanameeste jaoks. See on kindlasti ka vanahärrade ja -prouade jaoks, kuid sama palju on see ka noorte jaoks.
Meil on Eesti ikkagi enamuses neid noori, kes soovivad, et Eesti oleks rahvuskodu eestlastele, kus me saame elada täpselt nii nagu meie eestlastena tahame. Enamus noori tahab, et Eesti julgeolek oleks kaitstud või et neil oleks soovi korral võimalik alustada ettevõtlusega ilma, et riik tõmbaks neil maksudega hinge kinni nagu tänased võimuerakonnad teevad.
Seega kõik eeldused edendada konservatismi ka noorte seas on täidetud, sest konservatiivide seisukohad on väga olulised ka noortele. Üle jääb vaid avalik mainekujundus, mida saame vaid ise teha – olles uhked EKRE liikmed ja näidates avalikult, et aina rohkem noori ja asjalikke inimesi liitub just konservatiividega.
Kas Belgia vahvlid on head? Tasub neid proovida?
Kindlasti! Ma ise küll pole väga suur magusa sööja, kuid olen Belgia vahvleid proovinud ja igale magusagurmaanile on see väga soovituslik.
Millist nõu annaksite noortele poliitikutele?
Mitte karta. Hirm ebaõnnestuda, saada solvatud ja rünnatud ning kartus kuidagi läbi kukkuda on kõige suurem takistus ükskõik millises eluvaldkonnas, ka poliitikas. Ma mäletan hästi, kuidas 2014. aastal mitmed minu tuttavad ja sugulased viskasid iroonilist nalja, et „lähed nüüd Riigikokku, jah?“ Aasta hiljem olime aga erakonna viinud tänu kõikidele meie valijatele Riigikogusse ja olin seal koosseisu noorim liige. Tagantjärgi tundus see paljudele hullumeelse mõttena, kuid me tegime ära, sest ma ka ise olin parajalt hulljulge. Samal ajal peab julguse ja pealehakkamisega kaasas käima ka soov pidevalt end edasi arendada, juurde õppida ning alati valmidus iseendale tunnistama, et vahel me kõik eksime ning vahel ongi vaja ka oma seisukohta muuta.
Ja viimane küsimus, kumb on hullem: ebaõnnestumine või isegi mitte proovimine?
Kindlasti mitte proovimine. Kui ei proovi, siis ei saa ka kunagi teada, et kas oleksid õnnestunud või ebaõnnestunud. Kui aga tõesti ebaõnnestud, siis mis seal ikka – tõused püsti, pühid põlved puhtaks ja proovid uuesti. Targemad inimesed on väitnud, et kui vanaduses ollakse surivoodil, siis ei kahetseta seda, mida tehti, vaid seda, mida jäeti tegemata. Seega alati on parem proovida, sest ainult siis on võimalik ka õnnestuda.
Küsitles Lana Leemets
