29.04.2022
Brežnev võib rahumeeli teisest ilmast Läänt kaeda: seal ollakse temalt kõik üle võetud, nii kampaaniate korraldamise kui musitamise.
Euroopa Liidus olemise ja Reformierakonna võimutsemise aastate jooksul on peavoolumeedia suutnud eestlastele põhjaliku ajupesu teha, mistõttu inimestel on kadunud analüüsivõime.
Mõni aeg tagasi näidati Eesti telekanalitel filmi väikesaartest, kus ühe sellise eakas kalmistuvaht rääkis sellest, et ta saab info endiselt Aktuaalsest Kaamerast. Kui talt küsiti poliitika kohta, siis arvas inimene, et muidu pole viga, aga EKRE ja Trump ei meeldi talle sugugi. Võib arvata, et see eakas inimene ei olnud kursis ei USA presidendi ettevõtmiste ega rahvuskonservatiivide programmiga, aga et mõlemad on pahad, seda teadis ta AK-st.
Praegu on näha, kui ära lollitatud ja hüsteeriasse aetud on eesti inimesed, seda nii riikliku propaganda kui meedia poolt. Koroonapiirangute ajal ähvardati sotsiaalmeedias neid, kes olid sundvaktsineerimise vastu, eeskujuks muidugi valitsuse väljaöeldu, ja nüüd pekstakse sama mõnuga neid, kellele “Kremli agendi” silt külge kleebitud on. Siinkohal ei käi jutt mitte tegelikest Kremli suuvoodritest, vaid omadest eesti inimestest, kes on öelnud midagi teistmoodi.
Samas ei märka seesama rahvas, kuidas nendega mängitakse. Mõne aasta eest algatas üks koolitüdruk kliimahüsteeria ja ka Eestis läksid peaaegu kõik sellega kaasa. Praegu räägitakse “rohepöördest” suhteliselt vähe, mis näitab, et tegu oli ehtsovjetliku kampaaniaga euroliidu uusvariandis.
Kliimapööre käis maha ju kohe siis, kui koroonapandeemia saabus, ja raha, mida taheti kliimavõitlusesse saata, osutus vajalikuks hoopis Covidi ja sellest tingitud majandusraskuste leevendamiseks. Nüüd on kogu maailmas, eeskätt Lääne ja Venemaa suhetes sõja tasemele jõudnud julgeolekukriis, kus raha on vaja oma kaitsevõimekuse taastamiseks (Saksamaa eraldas 100 miljardit), ja nüüd on ka koroona suuresti unustatud.
Aga eesti inimesed läksid kaasa kõigi nende kampaaniatega, kuigi meil peaks endil meeles olema kasvõi Gorbatšovi “kuiv seadus”. Nüüd kiidetakse üksmeelselt heaks sõjapõgenike vastuvõtmine, kuigi me teame, et 300 000 Nõukogude aja migrandile saame me lisaks 50 000 peamiselt venekeelset slaavlast ja meie endi roll omal maal kahaneb, samuti hakkab vastuvõtt kõvasti meie rahakotti mõjutama.
Ukraina riigi ja rahva ning sõjapõgenike abistamine on õige ja vajalik, aga taas ei pane abistamistuhinas keegi tähele, et päris suur mass ukraina põgenikest on venekeelsed linnaelanikud, kelles puudub Ukraina-patriootilisus, kes otsivad lihtsalt rahulikku elupaika ja ilmselt kodumaale naasta ei kavatse. Sõjapõgenikke peab aitama, aga see kontingent, kelles on palju sovjetlikku mentaliteeti, lihtsalt ei lähe kokku kogu Ukraina toetamise ja Venemaa-vastasuse kampaaniaga, mis Läänes kõrgel on.
Eesti inimesed kõike seda enam ei märka ega soovigi märgata, sest ise mõelda ja teistmoodi arvata, kui teeb seda reformierakondlik riiklik poliitika ning peavoolumeedia propaganda, ei ole kasulik ja on isegi ohtlik, võidakse risti lüüa. Seepärast korrutatakse kaasa Stenbocki majale ja kuulatakse Aktuaalset kaamerat, kus on kõik poliitkorrektselt õige.
Veel enam, inimesed osalevad sundvaktsineerimise vastaste ja ukraina-massimigratsioonis kahtlejate ristilöömises, sest see on riiklikult õigekskiidetud tegu ja teeb õndsaks. Sotsiaalmeedias saadetakse tuleriidale ka need, kes pole oma profiilipildile Ukraina lipuvärve lisanud – asi, mis peaks tulema südamest, on muudetud poliitkorrektsuse indulgentsiks.
Ainult et ärkamine tuleb pohmellilaadne, kui avastatakse, et Laulva revolutsiooni ideaalidest pole midagi enam järel. Aga sellegagi lepitakse, nagu leppis Lääne-Euroopa islamiga.
UU