03.11.2016
POLIITIKA
2007. aasta jaanuaris kirjutasin ühes oma artiklis järgmist: „See koletis (Venemaa juhtkond) korrastab aastal 2008, kui presidendivalimised läbi saavad, taas oma praegu pisut segaduses ja omavahel rivaalitsevad read, ning alles siis näeme, missugune kimäär Kremli tornide varjust välja roomab.“
Lühidalt kokku võttes hoiatasin artiklis kõige selle eest, mis on praeguseks Venemaa initsiatiivil juhtunud.
Loomulikult puhkes selle artikli peale kohalike venelaste ja nende Stockholmi sündroomist nakatatud eestlastest kaasvõitlejate hulgas raevukas solvumis- ja pahameelekisa. Mida see Helme endast mõtleb, Venemaa pole NSV Liit, stalinism on ajalugu, venelased ei vastuta Stalini kuritegude eest, meil on tegemist uue ja demokraatliku Venemaaga ja nii edasi.
Läks mööda kolm kuud ja Tallinna tänavad täitusid märatsevate ja purustavate venelaste jõukudega. Süüdi polnud muidugi märatsejad, vaid meie, eestlased, kes me panime venelaste rõhumise ja alandamisega üle piiri minnes nende kannatuse katkema.
Siis möödus pisut üle aasta ja Venemaa tungis kallale Gruusiale. Muidugi polnud selles sõjas süüdi venelased. Süüdi olevat osseete ja Venemaa kodanikke jõhkralt rõhunud ning terroriseerinud grusiinid.
Järgnes Krimm, mille elanikud tuli loomulikult päästa Ukraina fašistliku režiimi rõhumise käest. Järgnes sõda Ida-Ukrainas, mille elanikud soovisid koostöö asemel jõuka Euroopaga kirglikult vaesust, purustusi ja sõda. Järgnes Süüria, kus Vene lennuvägi tapab ehtslaaviliku uljusega kõiki, kes ei taipa või ei saa pommitamise eest jalga lasta.
Kimäär on Kremli tornide alt välja roomanud. Ja tema isu on lõputu. Meile Eestis tähendab see, et kimäär paigutab praegu oma julgeoleku tagamise sildi all tuumavõimekusega Iskandereid nagu malenuppe ümber Balti riikide, harjutab Balti mere laevastiku seadmist positsioonidele eesmärgiga meid liitlastest ära lõigata, viib peaaegu kogu aeg meie piiride vahetus läheduses läbi sadu tuhandeid elukutselisi ja reserviste hõlmavaid manöövreid, loob uusi soomustatud, motoriseeritud ja dessantüksusi, koondab lennuväevõimekust, et meie õhuruum hetkega oma kontrolli all saada ja üksnes ootab, millal rahvusvahelises olukorras tekib olukord, kus ammu ette valmistatud stsenaariumide alusel vallandatud provokatsioon annab võimaluse korrata seda, mida on tehtud juba Gruusias ja Ukrainas.
Muide, britid, kes kavatsevad Eestisse tuua kompanii suuruse üksuse (150–200 meest), on võtnud neile iseloomulikul iroonilisel moel olukorra järgmiselt kokku: venelased räägivad tasakaalustavatest sammudest seoses NATO – pange tähele, et Eesti ei ole Venemaale NATO! – lähenemisega Venemaa piiridele. Tõepoolest, 150 briti saabumist tuleb tasakaalustada 150 000 mehe mobiliseerimisega.
Ja selles olukorras ning kõige kogetu taustal leidub Eestis ikka veel Venemaale kasulikke idioote, kes ironiseerivad väite üle, et meil on oma kodus Venemaa viies kolonn, keda Moskva hakkab kriisiolukorras kohe kasutama. Irvitatakse: kus see hästirelvastatud ja väljaõpetatud üksus on, mida keegi meist ei suuda näha. Samamoodi püüti hiljuti kahtluse alla seada Balti Venemaa uuringute keskuse juhi Vladimir Juškini hiljutist hoiatust, et Eestis tegutseb viis Vene tsiviilarmee grupeeringut.
Tegelikult peaksime rohkem kuulama Venemaad tundvate inimeste hoiatusi ja mitte võtma üleliia tõsiselt seda, kui mõni riigiamet ei kinnita nende juttu ametlikult. Neil on oma põhjused, miks nad midagi kinnitavad või ei kinnita.
Kallid sõbrad, lugege kokku, kui palju on meil Eestis enesekaitsekursusi, relvaklubisid, laskeseltse jne, mille liikmed on vene rahvusest ja millel hoiab kapo (ametlikult seda tunnistamata) silma peal. Saategi kokku suurusjärgus 5000 inimest, kelle lojaalsuses me ei saa kindlad olla, kes kujutavad kriisiolukorras endast potentsiaalset ohtu ning kelle kasutamise otsene taktikaline ülesanne on vastupanu nõrgestamiseks siduda meie Kaitseliidu üksusi.
Ei, see pole rahvustevahelise vaenu õhutamine. See on tähelepanu juhtimine asjaolule, et tõehetke pole meil ju olnud. Tõehetke, mis näitab, kui valmis on meie riik administratiivselt enda kaitseks, kui tugev on meie patriotism ja kaitsetahe ning kui lojaalsed on Eesti riigile mitte-eestlased. Tõsi, üks tõehetk oli 2007. aastal ja see pole suure kriisi võimalikkust arvestades just julgustav.
Ma tegelikult mõistan meie venelasi. Nad on skisofreenilises olukorras. Ma ise olin samasuguses seisus nõukogude ajal, kui mind koolitati reservohvitseriks. Oleksin pidanud olema sõja korral lojaalne Nõukogude riigile ja armeele, aga minu süda toetas jäägitult lääneriike ja ma ei kahtle hetkegi, et võimalusel oleksin pööranud püssitoru Nõukogude armee vastu. Ma ei julge panna kätt piiblile, vandumaks, et paljud meie venelased tunnevad sama.
Mart Helme,
Konservatiivse Rahvaerakonna esimees, Eesti suursaadik Moskvas 1995–1999
Foto: Margus Ansu / Postimees