20.05.2022
Tõenäoliselt saab see, mida eurofüürer Tusk teeb Poolas avalik-õigusliku ringhäälinguga, eeskujuks ka Eesti võimumeestele. Pilt on illustratiivne.
Keegi Pille Pruulmann-Vengerfeldt kirjutab Eesti Päevalehes, et ERR vajab keskealiste meeste kõrvale juhtideks ka noori, naisi, kliimaaktiviste. ERR-i nõukogu liige Peeter Espak vastab sotsiaalmeedias selle peale täpselt sellise ideoloogia raames, mida levitavad Pruulmann-Vengerfeldti sugused.
“Sellise stigmatiseerimise peale peaks küll lausa kahjunõude esitama: “Ent kui küsida sedapidi, et kas ma olen mures, et ERRi juhtimine on vananeva valge mehe nägu, siis jah. Vaadakem juhatust ja nõukogu – miks ei ole ERRi juhtorganites noori? Naisi? Kliimaaktiviste? Muu rahvuse esindajaid?”
Esmalt – ma olen väga noor inimene ja ootan pingsalt, et lõpuks ometigi mingi esmane elukogemus saabuks ning et pärast pikka ootamist võiks ennast ükskord täieõiguslikuks täiskasvanuks lugeda ja teismelise rumalused selja taha jätta.
Mis puutub muudesse rahvustesse, siis pärinen päris kaalukas osas Hiiumaa rootslastest ja seeläbi ei oma osalt ka 700-aastase orjaöö taaka. Kuigi ka eestlaseks olemise kaasasündinud süü ja häbi saadavad mind pisut küll harjukatest ja mulkidest esivanemate kaudu. Kuid kuna rahvused konstrueeriti tänasel kujul 19. sajandil rahvusromantismi mõjutusel, siis on antud küsimus kaasajal täiesti irrelevantne, sest kellelegi haiget tegevad või kedagi diskrimineerivad ning iganenud konstruktsioonid saab ühtlasi ka dekonstrueerimise kaudu kõrvale heita ja olla see, kellena ennast ise tunned.
Olen ühtlasi ka üpriski aktiivne kliimaaktivist ning korduvalt avalikkuses sõna võtnud nii Euroopa kui USA hullumeelsete utoopiliste kliimakavade vastu ning kutsunud Eestit üles mõistusele just kliimateemas.
Ning kust autor üldse teab seda, et ma pole tegelikult naine? Mul on rohkem kingi kui keskmisel naisel ning käin sageli ka balletti vaatamas. Mis annab kellelegi õiguse mind sel moel ilma minult endalt sugu küsimata stigmatiseerida ja streotüpiseerida – soo ma siiski valin omale ise, sest sugu teadupärast sõltub enda valikust ning sotsiaalsest konstrueerimisest ning kuna ma pole kuskil enda teada avalikult teada andnud, et ma olen mees – siis kust Pille Pruulmann-Vengerfeldt üldse teab, et ma olen valge mees?
Äkki ma olen hoopis naine või pansooline oma valikus? Miks mõtestada või ka näha maailma eranditult läbi binaarsuse kõverpeegli? Kuniks ma pole ise oma soost avalikult teada andnud ja teadlikku valikut sooritanud, paluks ennast ka soopõhiselt mitte sildistada.
Orientalistina loomulikult eelistan ka idamaist nahatooni (vanad sumerlased, keda uurin ja kellega ennast identifitseerin, kutsusid ennast ise muide “mustpeadeks”) – seega, mis valge mees?”