Kõik nõustuvad, et elame väga kiiresti muutuvas maailmas. Kas need muutused on positiivsed või pigem halvad, on omaette küsimus?
Oleme meedia vahendusel märganud kui kummaline on kiriku käitumine. Olgu selleks siis paavsti poolt “sõjapõgenike” jalgade pesemine või siis hiljutine uudis Maarjamaalt.
Teatavasti loobus meie vabariigi president Kaljulaid pärast presidendiks saamist pidulikust vaimulikust tseremooniast Toomkirikus. Alustas selle traditsiooniga president Lennart Meri, kuid president Kaljulaid, kes lubas hakata meie rahvast ühendama, hoopis alustas selle lõhkumisega. Tegelikult oli küll tema esimene samm selles suunas meedia teavitamine, et Kadriorus suhtleb ta oma alluvatega meelsasti nende emakeeles.
Eestis on riik ja kirik teadupärast lahutatud. Seda sätestab meie põhiseadus. Paraku ei ole siinkirjutaja sugugi kindel, et president Kaljurand ateistina loobub tulevikus samamoodi mõne teise religiooni ürituste väisamistest. Tahaks väga loota. Aga võib-olla teeme presidendile ka lihtsalt ülekohut.
Küll aga on selge, et Eesti, olles juba 25 aastat taasiseseisev, pole siiani saanud üle nõukogude pärandist. See avaldub mitmes valdkonnas, kuid praegusel juhul pean silmas usuleigusest, mis on üheselt seletatav pool sajandit kestnud okupatsiooniga. Tunnistan, et ei pea ka ennast sügavalt usklikuks inimeseks ja satun ka kirikusse suhteliselt harva, kuid vaieldamatult kuulume kristlikku kultuuriruumi ja rumal oleks seda eitada.
On erakordselt lapsik minna tagasi 13. sajandisse ja rõhuda meie esivanemate muinasusule. Paraku teevad nii mõned rahvuslased, kes endiste ateistidena on avastanud enda jaoks Muinas – Eesti ja taarausu. Nende peamine väide on, et kristlus on võõras ja siia mõõgaga toodud usk. Seega polevat eestlastel sellega midagi pistmist. Kahtlemata on õige, et eestlased sõdisid 19 aastat võõrvallutajatega, kes surusid meile vägivallaga peale võõrast ja harjumatut usku, paraku unustatakse, et me elame siiski aastal 2016, mitte 13. sajandil. Aega tagasi keerata ei saa. Ja selleks ei ole ka mingit vajadust. Kindlasti ei ole enamus kristlust eitavad inimesed pahatahtlikud vaid “ära lollitatud” tänapäeva meedias levivatest seisukohtadest. See kehtib nii nooremate kui vanemate ristiusku eitavate inimeste kohta. Noored aga on kahtlemata mõjutud juba oma vanematest. Ja nii see lumepall muudkui veereb.
Järgmisel aastal tähistab maailm 500 aasta möödumist ajast kui saksa munk Martin Luther naelutas Wittenbergi kiriku uksele 95 teesi, mida peetakse usupuhastuse alguseks. On juba alanud mitmesugused üritused selle olulise sündmuse tähistamiseks. Midagi reformatsiooni sarnast kindlasti ei kordu, küll aga leidub järjest rohkem inimesi, kes on kirikus tõsiselt pettunud. Ja mitte enam indulgentside ega kiriku ametikohtade müügi pärast, vaid põhiväärtustest taganemises. Paljud näevad tänapäeva kirikut kui peavoolu ripatsit, mis olles täielikult taganenud sajandite vanustest usutõdedest ja kaotanud iseseisva mõtlemisvõime.
Inimesed, kes kristlust eitavad ja suhtuvad sellesse isegi kerge põlgusega, ei taju, et sellega nad sülitavad näkku meie riigile alusepanijatele. Ei kujuta hästi ette, et näiteks Vabadussõjas oleks sõdinud mehed, kes teadnuks, et aastal 2016 võib Jumalaema kuju jalaga togida ja riigi esindusmuuseumi juhid seletavad, et kõik on korras ning millegi vastu eksitud ei olegi. Võib öelda, et kõige sellega nõrgendatakse veelgi meie kultuuriruumi ning tehakse islami pealetungi lihtsamaks. Kahjuks pole paljud seda veel endale teadvustanud ja jätkavad kristluse halvustamist tehes nii kergemaks islami pealetungi. Mõned meie arvamusliidrid on Euroopa islamiseerumist pidanud täiesti normaalseks arenguks. Soovitanud leppida sellega kui paratamatusega. Paraku usun siiski, et maailma ajalugu pole lõplikult valmis kirjutatud ning meil kõigil on võimalus ja kohustus aidata kaasa sellele, et Toompeale ei kerkiks üksi minarett ning mulla ei kutsuks sealt hommikuti inimesi palvusele.