03.11.2016
Rail Baltica Pärnu jaam
Esimene osa Endel Oja pikemast arutelust Rail Balticu üle, mis üha vähem paistab olema Eesti huvides vaid ennekõike hoopis EL lobistide poolt aastaid tagasi käivitatud kahtlane ettevõtmine.
„Võõra raha eest joob purju end ka karske.”
(ettevõtja Indrek Neivelt Rail Balticust).
Kas Rail Baltic (RB) on ei-tea-kust välja ilmunud fantoom, kelle olemusest seni kellelgi õieti aimu ei olnud? Paraku mitte. Fantoom on juba üle 10 aasta vana, elanuna suurema osa oma eksistentsist Brüsseli koridorides. Euroopa Komisjoni Regionaalpoliitika Peadirektoraat avaldas nimelt jaanuaris 2007. aastal COWI uuringu, millest (lk.1) ilmneb: „Rail Baltica on üleeuroopalise transpordivõrgu 27. prioriteetne projekt, nagu sätestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta otsuses nr.884/2004/EÜ, millega muudetakse üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevaid ühenduse suuniseid.“ (Uuringu on läbi viinud Euroopa Komisjoni regionaalpoliitika peadirektoraadi tellimusel COWI A/S juhitud konsortsium.).
Ehk lahti seletatult: Euroopa Komisjonis valmis juba siis visioon, milline peaks olema Balti riikide, sh. Eesti koht Euroopa integreeritud transpordi (raudtee) süsteemis. Seega ei ole RB initsiatiiv alanud Eesti poolsest vajaduste analüüsist, vaid väljastpoolt. RB vajadus on tuletatud Euroliidu strateegiast ja seejärel on asutud selle alla konstrueerima äriplaani. Ehk siis rahvakeeli on seni olnud tegemist „pea alaspidi“ loogikast lähtuva tegevusega. Euroopa Komisjoni kõrge ametnik, meie kaasmaalane hr. Hendrik Hololei teatas 11. oktoobril KUMU-s toimunud RB teemalisel konverentsil muuhulgas, et “Rail Balticu Euroopa Liidu rahastus on kinnitatud, aga enne, kui raha eraldatakse, ootab Euroopa kokkuleppeid riigi tasandil. Me ei ütle Euroopas, kuidas vedada liine, vaid ütleme, et siin on võimalused rahastuseks ja kuidas te seda teete, on Eestis teie otsustada.“ Eelnimetatud seisukoha võib paraku kvalifitseerida otseseks hämamiseks, mis on mõeldud projektist ebapiisavalt informeeritud inimestele. Vastupidi- ajakirjanik Inga Raitar on välja selgitanud: „Kohtustus RB ehitamiseks Eesti territooriumile on Euroopa Komisjoni ees võetud CEF (Connecting Europe Facility) 2015. aasta rahastamisvooru (CEF I) esitatud taotluse alusel toetuslepingu (Grant Agreement, GA) sõlmimisega. CEF I taotluse esitamine otsustati 02.02.2015.a. Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil, CEF I allkirjastas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler 11.11.2015.a.” Selle info edastas pr. Raitari teabenõude alusel hr. Kristjan Kaunissaare, Rail Balticu ametlik riiklik eestkõneleja. (Õhtuleht, 15. oktoober 2016.a.).
Tänaseks on Euroopa Komisjon jõudnud eelnimetatud rahastamise otsuseni, mille alusel Eestile jääks projekti omafinantseeringuks 20% maksumusest. Oleks nagu väga tore, eriti silmas pidades, et „kingitud hobuse suhu ei vaadata“. Võiks nõustuda, kui tegu oleks hobusega. Paraku see nii ei ole. Teemasse sügavuti minnes selgub, et pigem on tegemist sotsiaal- majandusliku Trooja Hobusega ning kogu ettevõtmine võib halvemal juhul osutuda afääriks, mida projekti läbi viinud ja toetanud poliitikutel saab hiljem olema väga raske rahvale põhjendada. Indrek Neivelt märgib (LP, 15.oktoober 2016.a.): „Ma ennustan, et paar aastat pärast seda, kui Rail Baltic on valmis saanud, läheb suureks süüdlaste otsimiseks ja senised luhtaläinud investeeringud on selle kõrval tühiasi. Kui mõelda, kuhu meie riigis võiks raha paigutada, siis Rail Baltic ilmselt esimese tuhande projekti hulka ei kuuluks.“ Paraku, kuulanuna näiteks minister Kristen Michali esinemist Rail Balticu teemalisel konverentsil 13. oktoobril 2016.a., jääb vägisi mulje, et asi on juba otsustatud. Ehk siis Vanapagan on oma jala juba ukse vahelt sisse surunud.
Järgneb…