EKRE ja Keskerakonna häältega lükati Riigikogu kolmapäevasel istungil tagasi valitsuse algatatud alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu, mis muu hulgas oleks andnud õiguse kasutada lasteaias lisaks eesti keelele ka teist õppekeelt või teisi õppekeeli 50 protsendi ulatuses. Riigikogu liige Helle-Moonika Helme selgitab, miks EKRE ei saanud eelnõu tema praegusel kujul toetada.
Alushariduse ja lastehoiu seaduseelnõus on mitu probleemi. Kõigepealt – see ei lahenda ära peamist ülesannet, mis ühiskonna ette on püstitatud ehk üleminekut eestikeelsele õppele juba lasteaiast alates, et lõpuks oleksid ka meie koolid kõige eestikeelsed ja et meie riik toimiks täielikult eestikeelsena. Väga kahju, aga selle eelnõuga ei tule kunagi 100% eestikeelset lasteaeda. Pigem annab see venitada võõrkeelsuse kummi soovijatele nende soovi korral lõpmatult ning meeletu sisserände, millele praegune valitsus aluse pani. Sellise sisserände tingimustes on neid soovijaid järjest ja järjest rohkem. See eelnõu ei pane teisi rahvusi eesti keelt omandama, sest neil on tagauks 50% ulatuses omakeelseks suhtluseks ja õppeks koolieelses lasteasutuses vabalt lahti jäetud. Ja mis selle juures kõige kurvem? Eesti lastelt võetakse nende oma kodumaal ära garantii, et nad saavad kõige õrnemas eas suhelda, elada ja õppida 100% eestikeelses ja -meelses keskkonnas ja me räägime siin lastesõimest ja lasteaiast.
Praegu veel kehtivas koolieelse lasteasutuse seaduses § 8 punkt 2 sätestatakse: kohaliku omavalitsuse volikogu tagab kõikidele eesti keelt kõnelevatele lastele võimaluse käia sama valla või linna eestikeelses lasteasutuses või lasteasutuse rühmas, kus õppe- ja kasvatustegevus toimub eesti keeles. Selle eelnõu kohaselt peab omavalitsus tagama eesti lapsele aga ainult 50% ulatuses eesti õppekeele. Eesti õppekeel ja eestikeelne lasteaed ei ole kattuvad mõisted ning on põhiseaduse vastane eestikeelne rühm asendada pelgalt eesti õppekeelega rühmaga. Kui aastal 2022 ei ole mitmes Eesti omavalitsuses tahetud või suudetud eesti lapsele eestikeelset rühma tagada, siis tehakse seadusemuudatus, et seda ei olegi enam vaja teha. Täiesti arusaamatu. Mitmes Eesti piirkonnas antakse omavalitsustele vabad käed eesti lapsi venestama hakata. Või kuidas nimetada olukorda, kus juba praegu on eesti õppekeelega lasteaiarühmas teinekord eesti lapsed vähemuses, mängu saamiseks tuleb rääkida vene keeles ning õpetaja abi ei oska eesti keelt. Samuti peab selle eelnõu kohaselt rühmas olema ainult üks eesti keelt C1 tasemel oskav õpetaja ning 50% ulatuses võib õppetööks kasutada ka muud keelt. See on väga sobilik muukeelsetele lastele, kuid mitte eesti keelt emakeelena rääkivatele lastele. Eestis peab eesti laps saama käia eestikeelses lasteaias või rühmas, kus keskendutakse sellele, et eesti laps omandaks väga hästi oma emakeele, mitte teda ei käsitleta lõimimistööriista ja keeleõpetajana.
Haridusministri eesmärk on muidugi küll õige, aga see ei ole saavutatav, kui lihtsalt mõne ukaasiga kuulutatakse lasteaed või kool eestikeelseks ja siis teise ukaasiga soodustatakse massilist sisserännet. Juba praegu on Eestis koole ja lasteaedu, kus eesti lapsed on peale Ukraina laste saabumist jäänud keelelisse vähemusse. Eestikeelseks jääb ikkagi ainult rühm, kui seal on 90% eestlasi, mis tagab ka ülejäänutele piisava keeleoskuse, et minna edasi eestikeelsesse kooli.
Teine selle eelnõu väga oluline probleem on kaasava hariduse ideoloogia, mis juba on pärssimas tasalülitamas meie haridussüsteemi ja normaalset õpikeskkonda, mis frustreerib pedagooge ja paneb neile kohustusi, mida nad ei suuda ega peagi täitma, sest õpetaja esmane kogu see ülesanne on õpetada parimal viisil oma ainet ja anda edasi teadmisi. Selle asemel peavad nad tegelema eripedagoogi, sotsiaaltöötaja, tugiisiku või psühholoogi tööga, kuna neid spetsialiste koolides lihtsalt piisavalt pole, aga lapsed ju on. Süsteem on surunud kaasava hariduse ideoloogia ülalt alla kõigile peale, rääkides ilusaid sõnu lapsesõbralikkusest, hoolivusest ja teistega arvestamisest, individuaalsetest õpiradadest ja millest kõigest veel, aga tulemus on risti vastupidine – koolikeskkond on närviline, ärev, täis pingeid, konflikte, ebamõistlikku koormust ning õpitulemused käivad alla õpilastel ja motivatsioon õpetajatel. Ja põhjus on lihtne: ideoloogia käib pikkade sammudega ees, aga raha ei jõua järgi või õigem oleks öelda, et piisavalt raha ei ole ega tule. Ja nüüd me tekitame selle alushariduse seadusega sama olukorra ka koolieelsetesse lasteasutustesse. Riik paneb lasteasutuste pidajatele ehk omavalitsustele suured kohustused, aga raha, vaat seda ei ole ega tule. Leidke ise, sest lapsevanemad, kes seda teenust vajavad, on ju kohaliku omavalitsuse maksumaksjad. Vot sealt maksudest võtkegi see vajaminev raha, öeldi Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajate poolt meile komisjonis, kui selle seaduseelnõu finantspoole kohta küsisime.
Ja siinkohal tõusetub selle eelnõuga seotud kolmas probleem, mis ei ole sugugi vähem oluline. Me kahjuks näeme siin järjekordset parlamentaarsele demokraatiale, üliohtliku hoiakut. See on asi, millega oleme siin selle valitsuse ajal korduvalt juba kokku puutunud ja selleks on viis, kuidas viiakse läbi seaduseelnõude menetlemisprotsessi Riigikogus. Sisuliselt võiks see olla väga vajalik eelnõu, mida aga komisjonis tutvustati vaid tund aega ja selle käigus tekkis hulk küsitavusi just § 6 punkti 3 osas, mille sõnastuse osas nõustus ka Haridus- ja Teadusministeerium, et seda peaks ümber kirjutama, sest see on mitmeti mõistetav. Kahjuks komisjoni järgmisel istungil taandus HTM sellest seisukohast ja see seaduseelnõu saadeti menetlemiseks suurde saali. Selline praktika, kus läbimõtlematu, praktikas mitterakendatav ja tekstiliselt mittesobiv ja mitmeti mõistetav seaduseelnõu on suurde saali toodud, selline menetlusprotsess on meile vastuvõetamatu. Haridusministeerium võiks järgida hea seadusloome tava ja tulla selle seaduseelnõuga meie juurde uuesti.
Helle-Moonika Helme
Riigikogu liige (EKRE)
kultuurikomisjon