06.06.2022
Russkii Mir
Kuigi Reformierakond esitas EKRE abielureferendumile küsimuse Venemaaga ühinemise kohta, on tegelikkus siiski mõnevõrra teistsugune – “politbelkad” on hoopis Venemaa siia toonud, sest Elsa Gretškinast saati pole Eesti vene keelt nii täis olnud.
Käin aeg-ajalt Võrus ennast maandamas, sest erinevalt võõrkeelsest ja multikultuursest Tallinnast on Kagu-Eestis olnud valdavad ikka eesti keel ja eestlased. Möödunud nädalavahetusel aga tundus kõik üdini muutunud olevat – nii Võrru minnes kui sealt tulles oli buss täis venekeelset rahvast, Tartu bussijaamas sõitsid tõuksidega araablaseverd mehed ja Roosisaare silla juures õngitsesid vene pensionärid. “Vene maailm” on päral kogu Eestis.
Esmaspäeval irvitas see maailm pealinnas harjumuspäraselt otse näkku – Toompealt laskudes kõndis selja taga noorte meeste kamp, kelle iga kolmas sõna oli “bljäd”, Vabaduse väljakul lilleklumpide juures pinkidel istusid vene vanurid ja väljak kajas vene koolinoorte hõigetest. Rääkimata kogu muust võõrkeelsest massist, kelle seas on kahtlemata ka turiste.
Eesti upub vene keelde. Kuuldavasti antakse ukraina sõjapõgenikele teeninduses õigus eesti keelt mitte osata, ettevõtjad irvitavad keeleinspektsiooni üle ja toovad slaavi rahvast juurde innukamalt kui EKP teine sekretär.
See on lihtsalt uskumatu, mis Eestimaal toimub! Laulev revolutsioon oma eesmärkidega oleks justkui unustatud või pigem jalge alla tallatud, venestamise peatamisest ei räägi enam keegi peale ühe erakonna, vaid selle eest võib Maris Lauri vaenukõneseaduse kraesse saada, slaavlastele on kõik teed valla tehtud ja koos nendega ka vene keelele, sest see on endiselt rahvusvahelise suhtluse keel. Vabandage, aga see ei ole enam Eesti, vaid uus Venemaa Eesti pinnal Ukraina lipu all! Rääkimata sellest, et kui NSV Liit võttis meil suveräänsuse, siis Brüsselile anname selle ise ära, vabatahtlikult.
Nooremaid põlvkondi, kes Laulva revolutsiooni ideaalidest midagi ei mäleta ega jaga, pole mõtet süüdistada – neile ongi multikulti koos neegrite, moslemite ja inglise keelega tükkis põnevam kui rukkilillepurune rahvusromantika, neile aitab kandlest ja pasteldest muuseumivitriinis küll. Aga ettevõtjad, kes suhtlevad oma siiaveetud töömeestega vene keeles, millele teie mõtlete, tovarištši? Poliitikud, kas te ei näe, et Tallinna linnavalitsuses on täpselt sama mentaliteet, nagu Moskva linnavalitsuses Lužkovi ajal?
Kogu seda venestamistausta on vedanud suuresti Keskerakond, aga nende puhul pole midagi imestada, nemad ju toetuvadki vene kogukonnale. Nüüd aga on venestamist vedama asunud Reformierakond, kes juba enne Ukraina sõda oli ukraina võõrtööliste sisseveo eestseisja. Muide, Ukraina sõja patriootilisel poolel pole praeguse Eesti venestamisega mingit pistmist, sest need, kes siia tulevad, on valdavalt venekeelsed või siis on nende jaoks lihtsam siin hakkama saada vene keele kaudu, mida oskab kogu endine NLiit. Aga lisaks neile tulevad siia ju ka Venemaa venelased, kes ei pruugi küll Putinit toetada, aga Eestisse jäädes toovad Venemaa siia.
Mingil põhjusel venestab Reformierakond Eestit teadlikult, kas siis rahapesu või VEB Fondi järeltuultes, aga see poliitika on järjekindel. Isegi hiljutine eestikeelse alushariduse eelnõu oli lõks – kui Reformierakond rääkis, et edaspidi peaks lasteaedades vähemalt pooles ulatuses õpetatama eesti keeles, siis hukatus oli asja teises pooles, kus kuni 50% lubati jätkata vene keeles. Kõik RE eelnõud eesti keele kaitse kohta on pealtnäha õiged, aga alati rajatud sellele, et neid ei saa teoks teha, kas siis eesti keele õpetajate vähesuse tõttu või muul põhjusel.
Reformierakonna läbi surutud välismaalaste seadus annab piiramatud võimalused massimigratsioonile ning ettevõtlusminister Andres Sutt tunnistas, et tööjõu sisseveo poliitika on suunatud just endisele Nõukogude Liidule. Ukraina sõjapõgenikud on aga neile tohutu õnnistus – inimlikkus on, odav tööjõud on, vene keel on, internatsionalism on, ja ega ilmaasjata ole üheski Kaja Kallase valitsuse pagulasteemalises ettevõtmises mingit erilist juttu pagulaste naasmisest kodumaale.
Kõige kummalisem on see, et venestamispoliitikat ajab erakond, kes peab ennast kõige Euroopa-meelsemaks – ometigi on nende valitsedes “joptvuju”-pool tagasi. Võib-olla et nende arusaamades sobibki venestunud Eesti hästi Euroopa föderatsiooni, nii saab rahvusriigiga lõpparved teha.
Ainult et venekeelne ja -meelne Eesti on magus suutäis ka Putinile, kes leiab 9. mai kummardajatest viienda kolonni, migratsiooni kaudu slaavlaste vastuolud ja konflikti, võimaluse “lähikaasmaalasi” kaitsta ja uue “rahvavabariigi” – kõige selle poole sillutab teed Reformierakond.
Mis ootab Eestit ees? Puhas venekeelne pseudoriik, vähemalt Tallinnas, Harju- ja Ida-Virumaal, võimu üleminek ka riigi tasemel Kõlvart-Ossinovski sugustele tandemitele, korruptiivsuse kasv a la Tallinna linnavalitsus, sest venelastel on komme omasid “magusa suutäie” juurde aidata, Georgi lindid ja “surematud polgud”, halvemal juhul Vene-Ukraina konflikt Eesti boršis, aga ennekõike rahvusriigi kadumine koos slaavi riigi/oblasti tekkega Siimutütre juhtimisel. Ning “Võimalik vaid Venemaal” mentaliteet po-estonski.
Aga eestlased? Nemad kolivad maride ja udmurtide kombel metsaküladesse hingitsema. Ja nad on seda väärt, sest venestamise vastu ei võitle keegi peale EKRE, kellel aga pole enesealahoiuinstinktita rahvaga suurt midagi peale hakata.
Jüri Kukk