Lähipäevil toimub ülikoolilinnas ühe marginaalse vähemuse tänavapatseerimine, aga meedia kirjeldab seda kui suurüritust ja “valguse võitu”. Tavainimene ütleks lihtsalt “pederastid on käimas”.
Homoseksualismi on kirjeldatud kui elupuu kuivanud oksa ja nii see ongi – erinevalt mehe ja naise suhtest on samasooliste oma viljatu, füsioloogiliselt sobimatu ning varjab vaid ühe seltskonna seksuaalseid fantaasiaid.
Kui inimkond peaks kord hävingu osaliselt üle elama, siis ei taasta teda mitte geid, vaid mehed ja naised koos. Praegu on homoseksualismile õnnis aeg, kus maakera on ülerahvastatud ja “kuivanud oksad” saavad oma viljatust nautida.
Poolakad võrdlesid LGBT-d kommunismiajaga, mis kutsus esile vikerkaaslaste viha. Aga silmas ei peetud mitte nende seksuaalset suunitlust, vaid marksism-leninismiga sarnast agressiivsust, mis pühib oma kompromissituses kõik teelt.
Homoagendat võib võrrelda saabastega kassiga animafilmis “Shrek” – enne torkavat rünnakut on see nii nunnu, et kõik tahaksid silitada, aga pärast on ohver kutu. LGBT-l on oma ideoloogia, mis näeb ette kaitsetuse mängimist ja ohvri rolli vaheldumisi agressiivsete rünnakutega, samuti ühiskonna harjutamist homodega, kuni nood enam vastumeelsed ei tundu.
Homosid on marginaalne vähemus, aga nende paraade tehakse nii, et kogu ühiskond peab seda nägema. Kui keegi keeldub geisid aitamast (homopulmade koogid tellituna kristlastelt, ilmselt teadlikult), siis see hävitatakse. “Me tahame ju ainult armastada” muutub kohe kriiskamiseks “Kuradi homofoobid!”
LGBT on ennast juba Eestiski paljastunud, kui “roheline” lesbitüdruk läks Tartus meelega oma värvikireva lipuga konservatiivide meeleavaldust provotseerima, et tekitada konflikt. Teine samasugune kirjutas ajakirjandusse loo geide ja kristlaste sõprusest, kuid ei suutnud siiski hoiduda sotsiaalmeedias kiitlemast, kuidas ta teab, et sõnu “gei” ja “kristlane” kokku pannes saab vahva konflikti üles kiskuda.
Tartus tasub olla ettevaatlik, seal on taas kamp agressivseid provokaatoreid ja seksihälvikuid liikvel.
UU