Malle Pärn: LGBT kogukond ei otsi rahu, vaid ihkab kestvaid lahinguid

Meie ülikoolipealinnas korraldati Uhkuse paraad. Uhke välismaise nimega – Pride. Tuhat inimest tuli kokku omasugustega lõbutsema. Tore ju? Hea, kui mõttekaaslased saavad kokku ja on õnnelikud.

Huvitav on aga see, et korraldajad olid oodanud umbes viitsada osalejat? Kas nad siis teavad, et Eestist ei saa kokku üle 500 elgebeti? Ehk ei olegi neid rohkem? Ehk ei ole neid isegi niipalju?

Nende põhjendus võiks olla vist see, et paljud ei julge või ei taha ennast avalikult demonstreerida – aga miks nad seda ei julge või ei taha?

Ehk ei meeldi neile oma intiimsusega uhkeldada? Ehk ei meeldi neile üldse LGBT aktivistide tegevus?

Äkki see hoopis teeb neile karuteenet, äkki suhtutakse nendessegi natuke halvemini selle pärast, et LGBT kogukond aina nii avalikult ja agressiivselt meie meediapildis esineb ja aktiivset suguelu vabaduse propagandat teeb?

Niisiis, kas kõik tavalisest erineva “seksuaalse orientatsiooniga”  (seksuaalvähemused, nagu nad end nimetavad) inimesed kuuluvad LGBT kogukonda – või pigem valdav enamus neist ei tegele üldse selle grupiga? Elavad omaette, ei nimeta end üldse geideks, lesbideks ja nii edasi? Ei vaja, ei soovigi LGBT (öelgem ausalt, kaunis maitsetut) “eestkostet”?

Ehk tundub nendelegi alandavana inimesi suguelu alusel liikidesse jagada?

Minule on küll jäänud mulje, et väike LGBT kogukond tegeleb ainuisikuliselt iseendale eriõiguste nõudmisega. Kui nad tunnevad, et neid kuidagi ühiskonnas põlatakse ja nad soovivad, et ei põlataks, et neid austataks, siis nad ju käituksid teisiti? Peaaegu igast nende püüdlusest ühiskonnas arvestatavat positsiooni saavutada paistab välja vastuolulisus ja ülbe väljakutse “normaalsusele”.

Kõigepealt: mille üle need inimesed uhked on, kes Uhkuse paraadidel käivad?

Kui nad on uhked, et nad on teistsugused kui tavalised inimesed, siis mis läheb neile korda see, kuidas mingid “tagurlikud” inimesed neisse suhtuvad? Nad ju ise suhtuvad nendesse äärmise põlguse ja üleolekuga? Isegi silt on välja mõeldud, mis neile peale kleepida: “homofoob”.

Ehkki nende agressiivse propaganda kriitikutel ei ole midagi tegemist haigusliku hirmuga, ja neid ju ei kritiseeritagi nende suguelu pärast, vaid nende agressiivsuse ja väljakutsuva käitumise pärast! Jäägu suguelu igaühe isiklikuks asjaks, millega avalikult uhkeldada ei kõlba!

Just see on aluseks inimeste negatiivsele suhtumisele LGBT kogukonnasse!

Homofoobia tähendab haiguslikku hirmu sarnase ees. Vastumeelsust liiga suureks paisunud geipropaganda suhtes ei saa kohe kuidagi nimetada “homofoobiaks”. Valetermini korduv kasutamine näitab harimatust, kultuuritust.

Postimees kirjutab (13.06.2022): “Üritus korraldati lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste inimeste kui sotsiaalse rühma enesejaatuse, väärikuse, võrdsuse ja nähtavuse edendamiseks, abieluvõrdsuse, sotsiaalse destigmatiseerimise ja aktsepteerimise huvides.”

Enesejaatuse jaoks ei ole vaja riiklikku tunnustust. On vaja vaid usku endasse ja sellesse, et inimene tunnetab ennast adekvaatselt, ei ela mingites väljamõeldud luuludes, ei põe mingit vaimuhaigust. Selleks, et ennast jaatada, ei ole vaja tänavale meelt avaldama minna. Enesejaatus ise annab enesekindluse ja õnnetunde.

Väärikusega on lugu keerulisem. Väärikuse annab väärikas käitumine, väärikad põhimõtted, väärikas positsioon. Inimese väärikus oleneb tema valikutest. Keegi ei saa teisele anda väärikust, kui see inimene ise ei ole väärikas.

Väärikus on seotud ühiskondliku suhtlemisega, ühiskondlike tavade ja normidega. Klassikaliste väärtustega. Väljakutsuvat ja vaenulikku käitumist (“Kaua võib?”) ei saa väärikaks pidada. Kõik üleüldisele seksuaalvabadusele üleskutsuvad kampaaniad on olnud kaugel väärikusest.

Minule on jäänud mulje, et LGBT kogukond justnimelt selle akadeemilise väärikuse vastu sõdib. Sest see on seotud klassikalise kultuuriga, mis asetab tavalisest erineva seksuaalkäitumise väljapoole nii-öelda head tava. Tänapäeval lepitakse sellega, enam ei mõisteta ju inimesi selle pärast hukka, aga avalikku uhkustamist sellega ei peeta enamasti heaks käitumistavaks.

Kõigepealt: ei ole kohe kuidagi väärikas liigitada inimesed avalikult igasugu seksuaalideks selle järgi, kuidas keegi oma intiimelu korraldab. Kui inimene identifitseerib ennast suguelu järgi, siis ta ise alandab oma väärikust!

Ka riik ei saa kuulutada väärikaks seda, kes ise ei ole väärikas! See tähendaks ju väärikuse mõiste äramuutmist, nagu “geiabielu” tähendaks abielu mõiste äramuutmist!

Võrdsus on alati suhteline, täielikku võrdsust kahe inimese vahel ei ole olemas. Kolmanda klassi kahemees ei ole võrdne ülikooli professoriga, tippsortlane ei ole võrdne poe taga õllejoojaga, ükski inimene ei ole tegelikult võrdne kellegi teisega. Igaühel on teistega võrreldes mingid eelised ja mingid puudujäägid.

Mis puutub nähtavusse, siis on see vähemuse kogukond küll teinud kõik selleks, et olla juba liigagi nähtav! Selleks küll ei ole vaja kirevaks maalitud massina tänavale tulla.

Kui kõik need soovid oleksid päriselt selle paraadi eesmärgiks, siis näeks paraad välja teistmoodi. Seal ei karjutaks loosungeid: “Kaua võib?” Ei kantaks plakateid kirjadega “Gay rights or else”, “Me oleme inimesed, mitte teie fantaasia”.

Kui ühiskonnalt nõutakse mingeid uuendusi, siis tuleb nendele uuendustele kõigepealt luua tõsiseltvõetav teaduslik teoreetiline alus. Minule ja väga paljudele teistele tundub, et meilt nõutakse meie elu ja kultuuri ümbertegemist vaid mingi väikese grupikese isekate soovide põhjal.

Andke andeks, kogu see soodüsfooria ei ole ju teadus! LGBT kogukond ise on andnud sellele hinnangu, võttes uhkelt omaks termini “kväär”. Kas me tahame kväärühiskonda, kväärriiki?

Me oleme uppunud “uuskeele” absurdsetesse terminitesse, me peame tagasi minema normaalse eesti keele juurde! Absurdsed terminid tähistavad absurdseid nähtusi! Nendele ei saa ühiskonda üles ehitada!

“Abieluvõrdsus” – meil on juba abieluvõrdsus, kõik võivad abielluda, loomulikult vastassoost inimesega, sest abielu on mehe ja naise liit ja perekond on ema, isa ja nende lapsed. Seda ei saa mitte keegi ära muuta, nagu me ei saa päikest panna tõusma õhtul ja loojuma hommikul. Ega jõge tagurpidi voolama.

Isegi kui riik hakkaks samast soost inimesi ametlikult paari panema, siis abielu see ju ei oleks, sest selle paari intiimelust ei sünniks ühiseid lapsi. See oleks nagu abielu mängimine. Nagu meil praegu mängitakse iseseisvat õigusriiki. Liivakastivärk.

“Sotsiaalne destigmatiseerimine” – stigmatiseerimine on küll palju öeldud, LGBT kogukonda ei ole pandud kirikuvande alla ega ühiskondlikku häbiposti. Neid ei ole töölt lahti lastud ega kohvikust välja visatud.

Ühiskonnas on ikka teatud gruppide vahel vastuolud, pigem stigmatiseeritakse meil praegu konservatiive ja perekonakaitsjaid! Meil on vanasõna: kuidas koer külale, nõnda küla koerale. Kes keda rohkem stigmatiseerib, kas konservatiiv LGBT-d või LGBT konservatiivi?

“Aktsepteerimine” – seda ei saa ühiskonnale vägisi peale suruda. Ei saa seadusega või karistuse hirmuga nõuda austust ja armastust.

Kui keegi tahab, et kogukond temasse hästi suhtuks, siis alustab ta sellest, et suhtub ise kogukonnasse hästi, eks ole? Püüab käituda viisakalt ja väärikalt, sõbralikult, mitte ülbelt ja väljakutsuvalt? Püüab näidata ennast parimast küljest, teeb end kasulikuks? Kui ta vihaselt nõuab, et kõik temasse hästi suhtuks, ise inetult sõimates neid, kes teda võõriti vaatavad, – mis lootust on tal sel juhul kelleltki head suhtumist oodata?

Mitte kellelgi ei ole õigust vihaselt NÕUDA ühiskonnalt seda, mida ta pole oma tegevusega ära teeninud. Suhtlemine on alati kahepoolne.

Ikkagi jääb mulje, et see LGBT kogukond ei otsi rahu, vaid ihkab kestvaid lahinguid.

Muidugi teevad nad seda, mida neilt ootavad need, kes nende liikumist heldelt rahastavad. Ja see on kultuurisõda, sõda inimsuse ja inimlikkuse vastu. Sõda Jumala vastu.

Malle Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog