Kaja Kallas on ennast empaatiliseks nimetanud, kuigi selliseid hinnanguid saavad anda vaid teised inimesed – samas kogu tema karjäär peaministrina kubiseb näidetest, kus ta otse Riigikogu kõnetoolist solvab ja mõnitab oponente, nii et tema infotunnid on saanud nimeks „nähvamistunnid“.
See, et Kaja Kallas vihkab umbes viiendikku eestimaalastest, kes on koondunud rahvuskonservatiivse maailmavaate alla, pole kellelegi saladus, kuid valitsuse Riigikogu infotunnis on temalt solvanguid kuulda saanud ka keskerakondlased ja isamaalased. Kaja Kallase esmareaktsioon mistahes kriitikale on pime ja lahmiv vasturünnak.
Kuigi politoloog Tõnis Saarts kirjutas peaministrist kiidulaulu, eiras see ideoloog tõsiasja, et Kaja Kallas on väga vilets väitleja – väide „Mida te ise valitsuses olles tegite?“ näitab tegelikult, et inimesel lihtsalt puuduvad argumendid ja ta läheb üle solvangutele.
Naisena pole Kaja Kallas mingi naiste õiguste eest seisja – kui tema vastas on teine naine, kellega maailmavaade ei ühti, tambib naispoliitik tolle kohe maatasa. Kui Kallas kaitses kord Sanna Marini „paha Helme“ eest, eeldasid paljud tema peaministriks saades, et Eesti ja Soome valitsusjuhtide vahel tuleb sõprus – aga ei, Kaja Kallas klaaris kahe riigi pinevaid suhteid Soome meedia kaudu ja kaebas kolleegi poliitika peale ka Euroopa Komisjonile.
Kaja Kallase valitsedes on riigis hakanud lokkama seadusetus – nii „kanti maha“ vaktsiinide riknemise skandaal ja nüüd ka Liina Kersna ilmselge kuritegu, valitsus eirab selgelt Riigikogu ja tõrjub seda otsustamistest eemale, algatati politseirepressioonid meeleavaldajate vastu ja nii edasi.
Kaja Kallas on Eesti valitsemisse toonud maffiastiili. Õnneks pole tast „ristiema“ saanud, sest tema populaarsus püsib ainult Reformierakonna ihumeedial – reaalses elus oleks Kaja Kallas ilma paberilt maha lugemata kohe hädas. Seda ta teab, ja selle tõttu ta kõiki oponente nii väga vihkabki.
UU