20.06.2022
Ando Tulvik
23. juuni on Võidupüha. Seda päeva hakati tähistama alates 1934. aastast, ajendiks 1919. a. Võnnu lahingus saavutatud võit Saksa Landesveeri üle. Täna näitab selle päeva tähistamine et me ei ole oma kangelasi unustanud.
Vabadussõda võitmata ei saaks me rääkida oma riigist Eesti Vabariigist. Ei oleks olnud mida meil 1991. aastal taastada, et taasiseseisvuda. Vabadussõda ja selle sangareid hinnati toona kõrgelt. Toimusid rahvarohked üritused, rajati ausambaid üle maa. Eriti arvukalt on neid tänaseks ühe omavalitsuse kohta minu kodukohas Viljandi vallas. Neid on tervelt viis, lisaks J. Laidoneri mälestuskivi. Meie, eestlased, võime oma ausammaste üle uhked olla – need sambad sümboliseerivad meie vabadusvõitlust. Ei meie rahval ega ausammastel ei lasu teiste rahvaste alistamise, okupeerimise, hävitamise alaloolist taaka nagu Venemaa survel säilitatud punamonumentidel.
Tõele au andes, Venemaa praegune territoorium suures osas okupeeritud aladest koosnebki. Ajaloost on teada, et Moskovia, millest Vene riik 13. sajandil alguse sai, oli oma territooriumilt väiksem kui meie Eesti vabariik. Teiste rahvaste alistamine on viimase sajakonna aasta jooksul toimunud küll töörahva võimu, kommunismi leviku ja natsismi vastu võitlemise sildi all.
Tänavu 24. veebruaril Ukraina vastu sõda alustades aga maskid langesid. Loodan, et nüüd lõpuks mõistavad ka Lääneriigid, mida Ida-Euroopa rahvad sh eestlased juba ammu tundsid ja teadsid. Kunagi ütles üks väärikas nn eestiaegne mees: venelane ei oska ise elada ega lase ka teisel elada ja ise ta koju tagasi minna ka ei oska! Olin siis väga noor, ei mõistnud nende sõnade tähendust. Nüüd mõistan.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond austab meie vabaduse sangareid. Juba aastaid oleme ka Viljandimaal oma lillekimbud ausammaste juurde viinud. Võimalusel teeme seda koos omavalitsuste ja Kaitseliiduga. Avaldades austust meie sangaritele, hoiame erksana rahva ajaloolist mälu. Teadvustame, et vabadus ei ole midagi iseenesestmõistetavat.
Alfred Käärmann kirjutab oma „Metasavenna käsiraamatus“: peame igal ajal säilitama oma tahte ja oskused end kaitsta. Väga murelikuks teeb mind aga sama raamatu järelsõnas Martin Andrelleri hoiatus: vastavalt uuringu tulemusele on relvakonflikti puhul rahva nimel valmis oma elu ohverdama vaid 2,5 % elanikkonnast. Mõistagi ei tähenda võitluses osalemine alati elu ohverdamist. Suures plaanis on kaitsetahe võrdelises sõltuvuses riigi valitsuse poliitikast nii meil kui mujal. Kui valitsus tegelikkuses hoolib rahvast nii, et rahvas seda tunnetab, on rahval ka mida kaitsta. Sellest aga teine kord.
Meil kõigil on tänapäeval alati kiire, tuhat tegemist teha. Leidkem siiski Võidupühal aega, et mõnda Vabadussõja ausammast külastada. Austades kangelasi, austame ka iseennast.
Ando Tulvik, EKRE Viljandi valla osakonna aseesimees