28.06.2022
Tänane päev jääb meelde. Sellise asja peale ikka annab tulla: Venemaa välisministeerium on pöördunud venemaalaste poole järgmise palvega: „Seoses Eesti avalikult vaenuliku suhtumisega Venemaasse ja selle kodanikesse soovitab Venemaa välisministeerium Venemaa kodanikel hoiduda Eestisse reisimisest“.
Eestis elab praegu tõenäoliselt sadakond tuhat Venemaa kodanikku, sest täpset arvu ei tea tegelikult mitte keegi, ja vaatamata Venemaa kaasmaalaste kodumaale tagasiasumise ahvatlevale riiklikule programmile ei tahtnud paljude aastate jooksul keegi neist siit minema kolida. Vastupidi, kui mõnele Eestit aastaid laimanud ja siin provokatsioone korraldanud Putini alamale näidati nüüd ust, haarasid nad väljaviskamise hetkel uksepiidast kinni ja pistsid kisama, et tahavad jääda. Ja Yana Toomi eurosaadiku büroo on viimasel ajal hüsteeriliselt võitlemas selle eest, et jalaga teatud kohta saanud meie riigi paadunud vaenlased saaksid tagasi tulla, nagu eestlastel oleks Toomist endast vähe.
Lavrov ja Zahharova võiksid esitada Eestile noodi, et ajastu aju, au ja südametunnistusele Toomile EV kodakondsuse andmine „eriteenete eest“ oli pettus (mida see tegelikult oligi, kuna mitte mingeid teeneid tal Eesti ees ei olnud) ja lihtsalt ärandati üks hindamatu vene kodanik, kes tuleks viivitamatult tagastada.
Ja eesti riik võiks selles küsimuses Kremlile küll vastu tulla.
Tänase päeva kaks tähtsamat uudist on nagu ikka hea ja halb. Alustame halvast.
Meie noor andekas võidusõitja kaotas töö. „Jüri Vipsi juhtumi uurimise järel on Red Bulli meeskond otsustanud võidusõitjaga lepingu lõpetada. Tiim ei andesta mitte ühtegi rassistiku käitumist,“ ütleb Red Bulli ametlik pressiteade.
See on Red Bulli, internetikoputajate ja paljude eesti peavoolumeedia toimetuste kolumnist-aktivistide ühine töövõit. Ajujaht Jüri Vipsile eesti meedias toimus terve eelmise nädala ja jätkus ka pärast jaani, kuid Red Bulli kiire otsus rikkus meie hüsteeriliste „sallijate“ lõbu: nad on harjunud tümitama kollektiivselt valitud ohvrit vähemalt kuu aega jutti, aga neile eraldatud jooksuaeg osutus neli korda lühemaks. Alles jõuti minna ka ÕS-i kallale, kui lõbu sai äkitselt otsa…
„Tiim“ aga võib nüüd võtta endale uue auga välja teenitud nime: Black Bull või siis Pink Bull. Või lihtsalt Bullshit.
Aga nüüd hea uudis: Objektiiv teatab, et Türgi võimud ajasid pühapäeval Istanbulis laiali Pride-festivali ja vahistasid enam kui kakssada rongkäigulist.
Geiparaadil osalejad ja nende pooldajad olid saanud võimudelt selle ettevõtmise läbiviimiskeelu, ent olid seda eiranud: kogunenud südalinnas olevale Taksimi väljakule ja seal vikerkaarelippe lehvitades marssima asunud. Ning said kaigast ja vett.
Sellega seoses meenub stagnaaegne anekdoot: Moskvas viib professor läbi vestluse ülikooli astuda sooviva noormehega ja esitab talle igasuguseid elementaarseid küsimusi tuumapommi, võidurelvastuse, viisaastaku, kosmonautide, Patrice Lumumba jne kohta. Noor pole ühestki nendest asjadest ja isikutest kuulnudki. „Hea küll,“ – ütleb isegi mingi huviga professor – „aga NLKP peasekretäri nime te ju ikka saate nimetada. „Pole kuulnud,“ vastab noor.
Professor küsib, et kust sa selline Moskvasse tulid? Noor vastab, et Urjupinskist. Professor jääb mõttesse: „Aga äkki sülitada kõige peale ja kolida Urjupinskisse?“
Sama siin: äkki sülitada kogu meil toimuva jama peale ja sõita Türki?
Postimees kirjutab: „Parempoolsed punuvad suvekuumuses uut erakonda“.
Äkki tõesti põrutaks Türki?
Kroonika kirjutab: „Brigitte Susanne Hunt tahaks last surrogaadi abiga: ma ei suuda end šampanjast eemale hoida!“
„Surrogaat“ on siis inimene, teine naine? See kõlab uhkelt, uhkem on vast ainult selline sõna, nagu telekoerapulmad. „Inimesed, kellel on minu kohta eelarvamus, ei ole intelligentsed inimesed,“ tsiteerib väljaanne Hunti.
Siin siis teile uus intelligentsuse test.
Ilmselt mitte ükski süüdiv eestlane seda ei läbi.
Ivan Makarov