01.07.2022
Alar Laneman
NATO tippkohtumine on lõppenud ja algab otsuste elluviimine. Tippkohtumise eel peaminister Kaja Kallase antud intervjuu Financial Times-le (FT) on mitmel põhjusel kaugeleulatuva mõjuga sündmus, mis võib teenimatult jääda kohtumise tulemuste varju. Puudutaks selle intervjuu mõjudest mõnda olulisemat: sõnum vahendina, sõnumitooja tähtsus ja tõde.
Peaministri avaldus ei tulnud üllatusena. Ainuüksi FT veergudel on peaministri sõnumid olnud sarnase tonaalsusega viimased pool aastat. 24. jaanuari üleskutse suuremale USA kohalolekule Baltikumis, 18. veebruari hoiatus naiivsuse osas Venemaa suunal, 8. aprilli vajadusest NATO jõudude suurendamisele Balti riikide kaitseks. Võiks olla kriitiline, et sõnum oleks olnud vajalik varem. Siiski on hea, et sõnum jõudis teravaimasse vormi otsustaval hetkel. Sõnum tippkohtumise eel on märk sellest, et eelmiste üleskutsete mõju ei olnud piisav.
Taustana ei tohi unustada asjaolu, et peale külma sõja lõppu loobus NATO sisuliselt liikmesriikide kaitsest, keskendudes eriti peale kaksiktornide rünnet terrorismivastasele sõjale. Venemaa oli partner. Balti riikide mure tundus kunstlik.
Täna on Venemaa peale agressiooni Ukrainasse partnerist muutunud vastaseks. Järelikult on NATO-l aeg pöörduda tagasi algse eesmärgi juurde. Kolme Balti riigi kaitse vajadus on osa sellest eesmärgist. NATO-l on vaja sooritada U-pööre, millest oma Sõda 2023 veergudel kirjutas Leo Kunnas.
Kõnealune intervjuu on kaudne hinnang meie riigikaitse arendajatele. Ebapiisavaks on osutunud meie riigikaitse mõlemad olulised osad – iseseisev kaitse ja alliansi piisav kohalolu. Kui on vaja uut lahendust, siis kinnitab see, et mingil põhjusel ei ole meie vajadustele vastavat sõjalise kaitse lahendust tänaseks olemas. Meie liitumisel alliansiga oli meil vaja väevõimekuse eesmärke, mis oleks aidanud valmistuda oma territooriumi kaitsmiseks agressiooni vastu.
Vaidlused riigikaitse arendamise üle on olnud teravad eriti alates 2019. aastast. Sisu asemel keskenduti mõne poliitilise jõu poolt EKRE tõrjumisele.
Intervjuu järelkajades heidetakse peaministrile ette, et avalike bravuursete sõnumitega tulemusi ei saavuta. Et ta on oma intervjuuga FT-le muutnud seni kehtinud poliitikat, mis ei lubanud tugevaid sõnumeid rahvusvahelises poliitikas ja muutnud seega välispoliitilist kultuuri. Õhku on paisatud ka vihjeid võimalike eksimuste osas riigisaladusega ümberkäimisel.
Intervjuu näitas, et tänaseks on peaministrile selge – vaikimine ja pehme sõnakasutus tulemusi ei anna. Riigi kaitsmisel tuleb rakendada kõiki toimivaid vahendeid või leida uusi, mis veel proovimata. Poliitikute ülesanne ongi poliitikat kujundada ja vajadusel luua uut poliitilisi kultuure.
Selleks ongi valimised ja neil saadud volitused. Eriti murdelistel hetkedel. Madriidi tippkohtumine on peale Eesti liitumist NATO-ga meie jaoks tähtsaim sündmus. Samm, mis otsustab ohule vastava sõjalise kaitse praktilise rajamise. Kaitseministeerium oma 23. juuni seisukohavõtus Postimehes annab hea sisulise seletuse PM intervjuu vajalikkusest.
On selge, et iga selline sõnum on mõeldud välisparterite kõrval ka meie oma inimestele. See aitab neil paremini mõista meie ja alliansi pingutusi.
Sõnumitoojaid võiks meil ühiskonnas kohelda paremini. Tundub, et paljudele on sisust olulisem sõnumi tooja isik ja tema poliitiline kuuluvus. Eesti poliitilises elus ja ka ajakirjanduses domineerib soov iga hinna eest poliitilisele vastasele kahju teha. Vastukajades keskendutakse sõnumi asemel edastaja isikule, sõnumi tonaalsusele, sisust libisetakse mööda. Tundub olema märk ühiskonna liigsest politiseeritusest aga kahjuks ka pealiskaudsusest. Näiteks võib tuua Mart Helme kriitilised väljaütlemised meie liitlase Saksamaa sõjalise võimekuse ja NATO plaan B osas.
Täna teame, et Saksamaa panustas oma riigikaitsesse kiirkorras 100 miljardit Eurot parandamaks olukorda ja otsustas oluliselt tõsta riigikaitse rahastamise eelarvet 2 protsendini SKP-st, mis Saksamaa puhul on hiigelsumma. NATO ongi tegemas uut kaitseplaani ehk plaani B. Võib tõdeda, et tookord käituti sõnumitoojaga teenimatult ebaõiglaselt.
Halb praktika peaks jääma minevikku, eriti julgeoleku valdkonnas. Selleks on kaks väga olulist põhjust. Esimene on asjaolu, et julgeolek nõuab meie kõigi panust, see on meie kõigi kohus ja õigus. Teiseks on ajafaktori tähtsus. Riigikaitses on harjutud rääkima tankidest, suurtükkidest, rakettidest, üksustest, staapidest ja muudest füüsilistest elementidest. Peamine on tihti hoopis aeg. Aeg on taastumatu ressurss. Kes suudab kiiremini arendada või taastada võimekused, kes märkab esimesena ohtu või lahendust on eelisolukorras. Kui ignoreerime sõnumit ohust või lahendust probleemile, kuna see tuleb „vale“ isiku poolt, riskime me kõik sattuda hädasse.
Peaministri intervjuu on hea näide tõe ja sisu tähtsusest olulisel hetkel. Riigikaitse on seotud riigi ja rahva eksistentsiaalsete küsimustega ja tõde võib otsustada riigi elu või surma.
Hüpoteetiline küsimus – kui riigisaladuse kaitse seadus nõuab kogu Eesti jaoks elulise tähtsusega info varjamist, aga selle avalikustamine päästab riigi ja rahva, mida peab poliitik või ametnik siis tegema? Kas peaks varjamist jätkama?
Jääb mulje, et hüüdlaused: „Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem“ või „Meie olemegi NATO“ eksitasid avalikkust meie riigikaitse tegeliku seisu osas. Seepärast puudus ka üldsuse ja ajakirjanduse surve riigikaitse puuduste kõrvaldamiseks ja sündis teooria „jõukohasest“ riigikaitsest. Mitte ohuhinnangule vastav, vaid „jõukohane“ teadlikult kärbitud kaitsevõime.
Teiseks tagajärjeks oli surve puudumine meie liitlasriikidele. Seetõttu ei vasta NATO kaitseplaanid ja reaalsed võimekused tegelikule vajadusele.
Unustatakse, et meie alliansiga liitumisel kehtis NATO 1999. aasta strateegiline kontseptsioon, mille kohaselt oli nõutav piisav vägede kohaolu kogu alliansi territooriumil. Meie passiivsus aitas kaasa, et koos NATO laienemisega ei toimunud samaaegset alliansi vägede ümberpaigutamist läänest itta.
Kaitseplaneerimise puudulikust iseloomustavaks näiteks on ka eelmise aasta detsembris kinnitatud Riigikaitse arengukava (RKAK) lugu – kümneks aastaks mõeldud kava ei pidanud tegelikkusega põrkudes vastu isegi kolme kuud, vaid vajas suuri ja põhimõttelisi muudatusi. Selgeks tuleb teha, kas viga tehti eelhoiatuses, sõjalises nõuandes või ignoreerisid kaitseplaneerijad tegelikkust ja lasid liigsel optimismil valitseda.
Kõnealune intervjuu mõjutas Madridi tippkohtumise tulemust ja muudab loodetavasti paremaks ka meie poliitilist kultuuri. Eesmärk on sama nagu alati – omada toimivaid lahendusi kaitsmaks riiki ja rahvast agressiooni eest. Vaatame, mis on valesti, mis ebapiisav, ja parandame. Rakendame Ukraina sõja õppetunde. Ärakingitud relvastus ja varustus tuleb asendada, puuduv tasa teha. Sõnumeid tuleks hinnata eelkõige nende sisu järgi.
Kaasame kõiki, kes riigikaitsesse panustada tahavad ja saavad. Arvamuse mitmekesisus tõstab otsuste kvaliteeti ja hoiab ära vigade inkubaatori ehk ilmeksimatuse sündroomi tekkimise.
Tõde on alati parem kui tõe puudumine või vale.
Alar Laneman
Riigikogu liige
erusõjaväelane (brigaadikindral)