02.07.2022
Martin Helme
Martin Helme:
Nädala kokkuvõtte on selline, et tahaks lihtsalt öelda: pole võimalik! Minu meelest on meile reformikate ja nende suuvoodrite poolt alates veebruarist korrutatud igal võimalikul ja võimatul juhul, et Eesti on sõjas! Vaja on tegutseda! Otsustavalt! Jätke valitsuse kritiseerimine, Kaja on meil tubli! Või, noh, vähemalt Euroopa on sõjas ja Eesti on Euroopas ja no Ukraina ja Eesti on nagunii varsti üks ja sama asi, sest suur osa ukrainlasi on siia kolinud.
Ja siis selle sõjas oleva Eestiga on nii, et peaminister viskab koalitsioonikaaslase täitsa muuseas üle parda. Tulemuseks on valitsus, millest pooled ministrid on lahti lastud ja nüüd astus üks veel tagasi ka. 15 ministri asemel on meil nüüdseks juba üle kuu aja olnud 8, tänase seisuga peaks olema 7.
Mis selle kuu aja Reformierakonna ainuvalitsemise jooksul siis toimunud on?
Eesti taasiseseisvusaja tähtsaim julgeolekukoosolek ehk NATO Madridi tippkohtumine lõppes totaalse keskmise sõrmega Baltikumile. Meie ametnikud ja valitsuspoliitikud muidugi üritavad mingeid varasemaid asju või sümboolseid žeste ja ähmaseid, tinglikus kõneviisis antud lubadusi suure võiduna näidata, kuid isegi võhik saab aru, et Madridi tippkohtumisel võeti vastu otsused, mis tagavad NATO kiire ja olulise abi eelkõige Poolale ja teistele Kagu-Euroopa liikmesriikidele, Baltikum sai lihtsalt kolm hästi-hästi pikka paid. Me üldiselt selle nimel elamegi, eks ole.
Sõjaprintsess osutus ehk veidi hüperboolseks hüüdnimeks, või kuidas, klaköörid? Seda enam, et meie tänane valitsus on meie tegelikku kaitsevõimet otsustavalt vähendanud oma uljaste sammudega saata relvi ja laskemoona Ukrainasse ilma, et oleks kelleltki saanud lubadust meie varud kiirkorras asendada. Seega võib mõrult tõdeda, et meie riigikaitse kahest tugisambast esimest ehk esmast iseseisvat kaitsevõimet on tänane valitsus selgelt nõrgestanud, teist ehk liitlaste tuge, pole aga suutnud saavutada. Täielik läbikukkumine. Läbikukkumist hõõrus nina alla kiirkorras tehtud teavitus, et nüüd me siiski hakkame looma õhutõrjet, aga mitte endale, vaid koos Lätiga. Ja see ei hakka alluma meie juhtimisele. Ehk siis meil ei ole jätkuvalt oma õhutõrjet…
Aga võimult lahkuda muidugi ka ei saa, sest kes teine nii hästi asjadega toime tuleks, nagu Kaja ja tema sõbrantsid.
Nädala teine kandev uudis oli loomulikult Liina Kersna tagasiastumise etendus. Kersna lubas Riigikogus umbusaldamise ajal, et kui prokuratuur alustab uurimist, astub ta tagasi. Küllap oli tal juba siis Kaja Kallasega kokku lepitud, et viimane paneb selle väikese ebameeldiva paberi sahtlisse ja heas seltskonnas teemast rohkem ei räägita. Arusaadav ka, seesama Kaja Kallas kinnitas Riigikogus infotunnis selge sõnaga, et nii väärteomenetluse kui nüüd ka kriminaalmenetluse põhjustanud korruptiivne testihange haridusministeeriumi poolt oli kõik ok, sest Liina Kersna oli sellise teguviisi eelnevalt peaministriga kokku leppinud. Mõistate? Lähed peaministri juurde ja ütled, et ma siin nüüd plaanin natukene seda va seadust rikkuda ja sellega koos mingid miljonid kõrvale kantida, muidu kipub olema oht, et see on, kuidas nüüd öeldagi, kuritegelik, aga kui peaminister ütleb, et tohib-tohib, tee muidugi, no siis on küll kõigil selge, et mingit seaduserikkumist ei saa olla.
Kogu see tagasiastumise etendus on lihtsalt uskumatu nii oma nahaalsuses kui süüdimatuses. Mul küsimus Isamaale ja sotsidele: kas me saaks palun nüüd teie hääled umbusaldusele?
Probleem riigi vaates on muidugi ka see, et kui nüüd jääb valitsusse alles alla poolte neist ministritest, kes Riigikogu ees ametivande on andnud, siis polegi meil valitsus justkui otsustusvõimeline ja seaduse järgi peab 21 päeva jooksul ikkagi ametist lahkuma. Aga ärge muretsege! Süvariik tõttaski juba appi. Riigikantsler Peterkop teab, et tegelikult loetakse ministreid teistmoodi: tuleb arvutada ametist olevatest ministritest pool, mitte kõigist ministritest, kes olemas peaks olema. Seega probleem lahendatud, sest Keskerakonna ministrid pole enam ametis ja neid ei ole kvoorumi arvutamisel vaja arvesse võtta. Lihtne! nagu öeldi filmis Malev.
Nädala kolmas uudis on nö koalitsiooniläbirääkimiste rindelt. Täpselt pole küll aru saada, et mis koalitsiooniläbirääkimiste jutt see üldse selline on. Sest Reformierakonnal pole kuhugi kiiret, kuna neil ei ole mitte mingit ajalist survet, mis tekib siis, kui on saadud valitsuse moodustamise volitus presidendilt ja tuleb 14 päeva jooksul saada parlamendilt mandaat. Ei, meil ei ole ju valitsus ametist lahkunud ja seega kõik need toredad põhiseaduslikud mehhanismid ei toimi. Mistõttu võib teeselda läbirääkimist niikaua, kuni kellelgi hakkab piinlik. No ja me ju teame, kui kergesti hakkab reformikatel piinlik!
Isamaal ka ei ole kiiret, sest nemad panid kohe alguses omakeskis paika, et nad tahavad kindlaid asju ja nende jaoks on läbirääkimised praegu kurnamistaktika, et saada oma tahtmine. Sotsid on nagu sotsid ikka, nad on alati valmis, aga neist ei sõltu mitte miskit.
Nädala neljas uudis oli varsti juba rutiinseks muutuv teade, et purustasime järgmise inflatsioonirekordi ja oleme taas Euroopa tšempionid. Vähemalt bensiini hinna osas on refikate vana lubadus Euroopa viie rikkama hulka saada täidetud. Kohe-kohe sanktsioonide tõttu kokku variseval Venemaal on inflatsioon meist väiksem. Päriselt sõjas oleval Ukrainal on inflatsioon väiksem kui meil, aga meil on selle eest Sõjaprintsess ja Euroopa uus Raudne Leedi ja Ida-Euroopa säravaim peaminister ja hästi palju neid “perepilte”, kus Kaja on kõrvuti Macroni ja Ruttega! Matsirahvas ärgu vingugu oma raske elu üle, kui peenemal seltskonnal nii hästi läheb!
Nõnda me siis triivime juhitamatult ja süüdimatult kolme suure kriisi suunas, mis vääramatult lähenevad.
Inflatsioon, mis teeb meid kõiki üha kiiremini üha vaesemaks. Energiakriis, mis tähendab, et talvel ei pruugi gaasi olla ükskõik kui astronoomilise hinna eest. Ja julgeolekukriis, kuna nüüd teavad venelased juba ametlikult, et NATO Baltikumi prioriteediks ei pea ja Eesti oma riigikaitse on refikate juhtimisel nõrgem, kui ta oli selle aasta jaanuaris.
Võibolla ongi õige, et inimesed selle kõige peale õlgu kehitavad, randa lähevad, grillivad ja järgmise õlle avavad. Käimas on viimane normaalne suvi pikaks-pikaks ajaks. Võtame viimast. Praeguse mittetoimiva pooliku valitsusega tuleb tõdeda, et sügisel igaüks vaatab ise, kuidas saab… Selle eest on tagatud kõige tähtsam: EKRE on hoitud valitsusest eemale. Palju õnne meile kõigile selle heroilise saavutuse eest!
Martin Helme, EKRE esimees