03.07.2022
Kusagil Ukrainas nad pidavat sõdima, aga meie vaatame, kuidas ministrite arv alla poole ei langeks, muidu pole Kaja Kallas enam valitseja.
Putinlik Venemaa ja suurvenelased on kahtlemata Eestile ja eestlastele vaenlased, seda juba ajalooliselt, ning Venemaa agressioonis Ukraina vastu saame olla ainult ukrainlaste poolel. Paraku on kogu Ukraina konflikt taas üks näide sellest, kuidas esialgsest hüsteerilisest käitumisest saab ruttu rutiin.
Ukraina relvajõud teatasid pühapäeval, et üksused taandusid riigi idaosas asuvast strateegilise tähtsusega Lõssõtšanski linnast pärast nädalaid kestnud ägedaid lahinguid pealetungivate Vene vägedega. Seega on Luhanski oblast sisuliselt Venemaa kätte langenud.
Läänes käib suurte sõnade tegemine Ukraina abistamise ja Venemaa sanktsioneerimise teemal, kuid suurest sõjalisest abist hoolimata ei ole Lääne toetus piisav – ukrainlased on öelnud, et neil hakkab laskemoon otsa lõppema ja venelastel on suurtükiväe osas kuni kümnekordne ülekaal.
Just nüüd peaks Lääne abi lausa katkematult Ukrainasse voolama, tagamaks ukrainlaste vastupanuvõimekuse, aga nagu Vene pealetungi suhteline edukus näitab, pole relvaabi piisav. Ühed ei taha anda, teised leiavad põhjendusi, miks ei saa anda, kolmandad peavad sõjapidamist kulukaks – Läänel on esmane hirm, mis tekkis siis, kui oli Kiievi langemise oht, üle läinud, ja nüüd mängitakse Venemaa suunal taas kapitulantlikke mänge.
Tegelikult on ka Eestis Ukraina ja ukrainlaste teemal tüdimus. Kui algul panid kõik sotsiaalmeedias profiili juurde Ukraina lipu, leidus palju neid, kes keeldusid kaasa minemast, öeldes, et sellest tuleb jälle üks sumbuv kampaania. Nii ongi – enam ei räägita, kui palju tuleb ukrainlasi siia ja kas neid ka tagasi läheb, ilmselt käib asi suuresti isevooluteed; maasikakorjajaid pole ka massisisserändest hoolimata; juba on meedias uudised, et ukrainlased on Eestis pettunud ja eriti kõrgetes üürihindades; ilmselt on vaibunud ka annetamine, seda enam, et rahvas on niigi hinnatõusudega hädas, isegi Ukraina rindeteated on uudistest taandunud.
Nii see oli enne Nõukogude Liidus ja on nüüd ka Euroopa Liidus – elu käib kampaaniate kaupa; kui mingi karmima sündmuse puhul tekib algne hüsteeria, siis ajapikku loksub kõik tagasi vanadesse rööbastesse; riik tõmbab endale kaela kohustused ja lükkab need siis omavalitsustele, rahvas aga peab elama “uue normaalsusega”, need, kes algul kahtlusi avaldasid, tembeldati vaenlase käsilasteks, aga hiljem leitakse, et mõnes asja oli neil ka õigus, ja nii edasi.
Eestis on suvine soikusolek, poolik valitsus mängib omi mänge, meedia laulab “oodi Kallasele”, Euroopa Liidul on jälle aega “uut föderaalset korda” edasi arendada, tänavatel möllab Ukraina toetajate asemel taas LGBT – ja Ukraina sõdib oma sõda. Selline on elu liberaalses maailmas.
UU