Kui vanasti öeldi, et idast midagi head ei tule, siis sama skeptiline tasub olla teise liidu pealinnast Brüsselist tulevate seadustega, mis üldjuhul tähendavad suuremat reguleerimist igas kohas, kus vaid saab.
BNS vahendab: “Teisipäeval toimusid Euroopa Parlamendis kahe uue seaduse – digiteenuste õigusakti ja digiturgude õigusakti – lõpphääletused. Uute õigusaktide eesmärk on võtta arvesse infotehnoloogiatööstuse ühiskondlikku ja majanduslikku mõju ning kehtestada valdkonna ettevõtjatele selged normid, mis järgivad EL-i põhiõigusi ja väärtusi.”
Mõtlemapanev koht on juba “EL-i põhiõigused ja väärtused” – üldjuhul tähendab see rohkem migrante ja LGBT ning suuremat võimu delegeerimist Brüsselisse.
“Digiteenuste õigusakt kohustab digiteenuste osutajaid, näiteks sotsiaalmeediat ja kauplemiskohti, võitlema ebaseadusliku sisu levitamise, veebis leviva väärinfo ja muude ühiskonda ohustavate nähtuste vastu. Uued kohustused hõlmavad meetmeid ebaseadusliku veebisisu tõkestamiseks ja kohustust kiiresti reageerida, austades samas põhiõigusi, sh sõnavabadust…”
Rohkem pole vaja jätkata – on niigi selge, kelle vastu on see suunatud, milliseid ideoloogiaid ja keda nende seadustega kaitstakse, ja ilmselgelt pole nendeks konservatiivsed, traditsioonilised ja kristlikud väärtused. Aga et Brüsselis sõnavabadust austataks… kohe nii palju austatakse, et Maris Lauri pandi vaenukõneseadust vorpima.
Martin Helme on öelnud, et iga eurodirektiivi maksab umbusaldada, sest kõik nad kisuvad tekki liikmesriikidelt Brüsseli peale. Seega on needki kaks õigusakti pigem sammuke suukorvistatud ja ülereguleeritud ühiskonna suunas.
UU