CV: kool, ülikool, poliitbroiler, minister…

Üks mu kunagine kolleeg rääkis sellest, kuidas tema poeg lõpetas ametikooli soojamajanduse erialal väga heade tulemustega ja sai kohe ühelt soojafirmalt tööpakkumise ühele juhtivkohale. Noor mees võttis vastu tööpakkumise, kuid mitte juhiameti, vaid läks esmalt katlamajja tavaliseks operaatoriks, et alustada madalamast tasandist ja tegelikke protsesse tundma õppida. Isa oli uhke nii pojale tehtud pakkumise kui ka tema esmase valiku üle.

Hiljuti kirjutas üks poliitik sellest, kuidas asjalikud inimesed lähevad tootvale tööle ja poliitikasse satuvad need, kes mujale ei kõlba. Muuhulgas mainis ta ära ka eksminister Tanel Kiige, kelle esimene amet oligi sisuliselt ministrikoht, sest tööd peaminister Jüri Ratase büroo juhina ja nõunikuna Riigikogus ei saa pidada elu- ja töökogemuseks. Ministritööks aga paljastest õpingutest ja mantli ulatamise kogemusest ei piisa, efektiivseks tööks ja hakkamasaamiseks peab ikka ise mingil alal töist poolt nägenud olema.

Kuigi Kaja Kallas on töötanud advokaadi ja poliitikuna, on ta need ametid pidanud kuldlusikaga suus ehk Siim Kallase tütrena. Ise räägib ta lugu sellest, kuidas talle olevat soovitatud poliitikuna mehelikku imidžit (ta ise peab soovitust šovinistlikuks), tegelikult aga võib soovituse põhjus olla rohkem selles, et teistsugust tausta, millele rõhuda, tema juures lihtsalt ei nähtud, soovitati blondiini-mainet muuta. Euroopa Parlamendi saadiku ameti kohta on paljud öelnud, et selles saab edukalt ennast näidata ka midagi reaalset tegemata, vaid igal pool kohal olles.

Nii ongi Eesti poliitikas kas staažikate võimupoliitikute isa lapsed või siis erakondade flaieritejaotajatest ja vihmavarjutüdrukutest noorpoliitikud, kelle esimeseks ametiks on… minister.

Jüri Kukk