13.07.2022
Kunagi okupatsiooniajal, selle uimasemal ehk brežnevistlikul perioodil oli iga kursuse- või teadusliku töö edu peaaegu et kohustuslikuks komponendiks NLKP peasekretäri Leonid Brežnevi mõne, mis sest et vahel suvalise tsitaadi kasutamine.
Praeguses Eestis on selle analoogiks EKRE paha sõnaga meenutamine. Nagu kiriku jutlustes mainitakse ikka ka kurikavala alatust, nii ka vasakliberaalses peavoolumeedias on see parool, mis avab virtuaalse ja muugi trükipinna väravad ka nendele, kel pole midagi öelda, aga on mida ihaldada.
Reformarid, sotsid, kahesajatajad, feministid, kapikakandid, poliitkulturnikud, poliitteadlased, poliitbroilerid üheski oma esinemises ei saa läbi EKRE sõimamiseta, nagu keskmine Venemaa elanik ei saa läbi teatud lühikeste sõnadeta.
Endine peaprokurör Lavly Perling avaldas täna Postimehes loo „Uus koalitsioon sündis hirmuga“, kus ta ei saa läbi EKRE-ta, nagu ei saa Vladimir Putin lääneta selleks, et jälle kelleltki maid varastada ja kümned tuhanded kasti lüüa. Ja selles mõttes ei ole ju perlingud vaimselt Putinist paremad.
„Aruteludesse sigines argument, et las olla, peaasi, et EKRE valitsusse ei saa. Tõsi, valitsemiskõlbmatut erakonda, mis juba kord võimul olles oma palet näidanud, ei tahaks tõesti võimul näha. Kokkuvõttes oli tegemist uue olukorraga riigiõiguse mõttes, ühepartei-vähemusvalitsus oli ju olemas ning alternatiiv EKREIKE näol näis ikka hirmus ja hirmutav küll. Nii läkski remondisätte all kandetalade vahetamiseks,“ kirjutab Perling.
Endise peaprokuröri foobiad („hirmus ja hirmutav“) ja kinnisideed on kahjutud seni, kuni ta prokurööritab erus ja ei tekita enam kahtlaseid kallutatud õiguslikke olukordi. Kuid meie Võššinski inkarnatsioon trügib võimu sisse nagu härg ja toob kaasa ruineeriva efekti. Oleks kummaline süüdistada EKRE-t selles, et Perling mängides Isamaa sisetüli peal tungis erakonda, süvendas selle lõhestamist, jäi meelde pärast kohalike valimisi munitsipaaljuhtide (ka enda) ülikõrgete palkade määramisega ja viis tüli selleni, et Isamaa pidi „parempoolsed“ eksmatrikuleerima. Kogu selles inetus jamas pole rahvuskonservatiivide karvast kätt küll märgata, aga ei imestaks, kui ükskord süüdistatakse EKRE-t kasvõi Isamaa esimehe tervisehädades.
See, et Perling ei taha näha valitsuses korrumpeerimata erakonda, räägib iseenda eest: seda suurem peaks olema kohtualuse eesti rahva soov hääletada EKRE poolt märtsis. On piinlik, et Isamaa on praegu üliraske ministritevaliku ees, nii et Riigikokku ei satuks mõni Perlingu „parempoolne“ võitluskaaslane, nii et isegi Urmas Reinsalu võib välisministri kohast ilma jääda, mis talle sobiks küll. Lavly Perling oma seltskonnaga võiks koputada reformierakonna uksele, kuid Kaja Kallas ei ole nii lühinägelik inimene, et soovida oma erakonda sellist intrigaani. Ka Kristiina Kallas suutis kuidagi vältida Kersti Kaljulaidi oma õõvastava nimega erakonnaga ühinemist, sest see oleks ju sama hea kui endale mõlemasse jalga laskmine. Ometi toetati palavalt KK tagasimääramist Kadriorgu.
See, et EKRE ei meeldi endisele prokurörile, on nagu kvaliteedimärk. Imelik oleks, kui meeldiks.
Aga parlamendist hoiab poliitprokuratuuri eemal praegu mitte EKRE, vaid Isamaa. Ja õigesti teeb.
Ivan Makarov