13.07.2022
Kas me tohiksime kedagi avalikult nimetada idioodiks? Tõenäoliselt mitte, sest mida suurem idioot inimene on, seda suuremad on tema šansid võita teda kvalifitseerinud eksperte kohtus.
Seepärast ei hakka nimetama idioodiks mitte kedagi Maailma terviseorganisatsioonist (WHO) nimeliselt. Aga nagu igas globalistlikus maffias, on seal väga palju kretiine. Ja nende kretinism lööb maailmas laineid, nagu vette visatud pirakas zeltsvorst.
Üksteist aastat tagasi oli kinnitatud praegugi kehtiv WHO soolise problemaatika arvestamise juhend ja me elasime sellega suhteliselt muretult. Nüüd aga jooksis seal mingi tähtis nina kubemega vastu väljaulatuvat hüdranditoru ja hakkas kahtlema oma soolises kuuluvuses. Ja enesekehtestamiseks läks juhendi kallale.
Uues juhendi versioonis kavatseb WHO „väljuda genderile ja tervisele binaarsete lähenemiste raamidest“. Uus trükk peaks toetuma „uute teaduslike andmete ja kontseptuaalse progressi valguses soolise kuuluvuse valdkonnas“. Organisatsioon teatab, et tema soovitused hakkavad põhinema kontseptsioonil, mille kohaselt ei piirdu sugu mees- ja naissooga, et seal on veel mingeid õõvastavaid variante, ja sooidentiteet „eksisteerib kontinuumis“, mida iganes see ei tähendaks.
Idiootliku WHO kretinistliku juhendi põhieesmärk olevat „igasuguste soolise diskrimineerimise vormide kõrvaldamine tervishoiusüsteemis“.
Ahvirõuged on kohtlastel just ümbernimetamisel.
Loomulikult võetakse selliseid initsiatiive hõisates vastu Eestis nende WHO ametipulkade vaimsete teisikute poolt. Varsti ilmub meie Toompea väljakule mõni emotsionaalselt ülesköetud näost kole aktivist, kes hakkab protesti märgiks oma genitaale munakivisillutise külge naelutama, nagu tuntud vene kunstnik Punasel väljakul. Ja siis selgub, et meestel on mida naelutada – ja naistel ei ole, seega mitte mingit võrdsust. Ja nendele „kolmandatele“ ei oskagi soovitada, kustkohast peaksid nad endalt tangidega kinni haarama.
Võib-olla hakkab uus WHO reeglistik mängima olulist rolli näiteks mulkide munitsipaalpoliitikas, sest Sakala avaldas täna loo „Priit Toobal kuulutas Põhja-Sakala võimuliidu lõppenuks“.
Võimas avaldus, nagu oleks mõõgaga jässakas habetunud vürst rääkinud, mitte aga mingi munitsipaalkilu. Leht kirjutab: „Põhja-Sakala volikogu esimees ja Keskerakonna kohalik juht Priit Toobal teatas kolmapäeval sotsiaalmeedia kaudu, et alustab vallas uue koalitsiooni moodustamist. See tuleb tõenäoliselt isikupõhine ehk iga liige kutsutakse sinna eraldi.“
No ei tea: paljude noorte reporterite karjääriredel kulgeb peavoolikutes läbi tähtsate toimetajate narivoodi, nii et kõlab paljulubavalt, nii mõnelgi noorel poisil võivad põlved nõrgaks minna, kui Toobal võtab neid üksipulgi ette. Nagu öeldi tähtsaimas eesti raamatus, „litsid mehed need Vargamäe omad.“ Alles jäi järjekordne pealinna keskerakondlane vargusega vahele, nad isegi suvises põrgukuumuses ei tõmba hinge…
Aga kindlasti on keskerakondlaste elu ka põnev. Virumaa Teataja avaldas täna intervjuu „Edgar Savisaar: soovin kõigile nii põnevat elu, nagu minul on olnud“.
Äärmiselt vaieldav avaldus, sest mida põnevat on jalast ilmajäämises, aga see selleks. Vaadake, kui kõigil oleks sama põnev elu nagu Savisaarel, siis ei jätkuks siinkandis noori kenasid naisi, keda igaüks tahaks mitme kaupa palgata vihmavarju ja muudegi asjade käes hoidjateks. Ei jätkuks ka rahalisi resursse neidiste tänamiseks viljaka kaastöö eest ega kohtus tunnistavaid ihuarste. Ei jätkuks kaitsepolitseinikuid, et „kõigi“ rahaaitasid puistata. Ei jätkuks Tallinnas tühermaid, et sinna Gundjajevi-Kirilli katedraale püstitada. Isegi Gleb Jakuninil ei jätkuks rublasid FSB ja GRU Saksamaa rahaladudes.
Virumaa Teataja aga muudkui määrib mett moka peale: „Eestist on raske leida teist nii tuntud ja mõjukat, võiks öelda, et lausa ikoonilist riigitegelast, kui seda on laulva revolutsiooni ajastu üks võtmetegelasi, taasiseseisvunud Eesti esimene valitsusjuht, keskerakonna asutaja ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar.“
No küll on palju epiteete, läheb läägeks isegi Postimehe provintsiharu kohta, nagu lutsukommi saanud paaviani suus. Ah et lausa ikooniline riigitegelane! Mein gott! Sama öeldi ka Putini kohta, maaliti palju botoksinäolisi ikoone ja siis taheti veel kanoniseerida ehk pühakuks kuulutada. Aga oli üks nutikas ajakirjanik Aleksandr Sotnik, keda FSB-l ei õnnestunud õigel ajal „novitšokiga“ määrida. Ja see Sotnik ütles: jah, pühakuks küll, aga näidake palun ette Putini säilmed. Et kõigepealt säilmed, ja siis hakkame, teate, kanoniseerima, ikoniseerima ja mehhaniseerima. Korjati ju ka meie „ikoonilisele“ vahendeid kõrgendatud bioonilise mobiilsuse tagamiseks. Ja kus on raha?! (traditsiooniline eesti küsimus, nagu venelastel „kes on süüdi“ ja „mida teha“).
Kuusteist eestimaalast esindavad Eestit Valgevene ideoloogilise kallakuga muusikafestivalil
Täna algab Valgevenes XXXI rahvusvaheline kunstide festival „Slaavi turg Vitebskis“, mis kestab 17. juulini ja kuhu lubatakse viisavabalt osalejaid ja külalisi 73 riigist. Saabuvad ka rohked staarid Venemaalt, nende hulgas näiteks paadunud putinistid Grigori Leps, Sergei Bezrukov jpt tüütud jätised. Festivali peateema on „Ajaloolise mälu aasta“, mis tõotab järjekordset rašistlikku ajupesu.
Viktoria Dmitrienko Narvast sõidab Vitebskisse laste muusikavõistlusele. Ta on 14-aastane ja, nagu väidab baltija.eu, „on paljude rahvusvaheliste konkursside laureaat“. Oli 2020. aastal laste „Novaja volna“ poolfinalist, mängib kitarri, õpib muusikakoolis klaverimängu ja harjutab laulmist stuudios „Pääsuke“. Intervjuus teleputinistidele ütles armas laps, et „Pääsuke“ tähendab eesti keeles „Ласточка“. Nagu ütles samas intervjuus tema juhendaja Jelena Kolomijtseva, Eestist sõidab Vitebskisse „Slaavi turule“ suur delegatsioon, kokku 16 inimest, mitu õpilast osalevad konkursil „Vikerkaar Vitebski kohal“, mille raames toimuvad nii muusikavõistlused kui ka näiteks rongkäik, millest võtavad osa erinevate riikide esindajad.
„Vikerkaar“ tähendab Valgevenes vikerkaart.
Marko Reikop käis Ringvaate tarvis traditsioonilisel eesti kunstnike kevadnäitusel Tallinna Kunstihoones, mis kestab veel 14. augustini, ja nägi seal Jaanus Nõgisto kipspead.
Kunstihoones on eksponeeritud mõned sellised teosed, et kohe ei saagi aru, miks kaks plekist ämbrit sinise nööri otsas pehme halli kaevukraatri kohal maksavad neljakohalist summat. Või kui jääv on teos, mis kujutab ette videosalvestust sellest, kuidas kunstnik ümbrikusse talvel lund topib. See meenutab pigem kardetuid antraksiga kirju, või siis suureteralise kokaiini ettevalmistamist Lima lennujaama suunduva narkomuula tarvis – aga kes ütles, et kunstist arusaamine peab lihtne olema.
Kuid ka sinna on jõudnud konservatiivne kunst a la „Riigipea“ või siis rääkiv hiigelpea stepis „Ruslan ja Ludmilla“ surematus Puškini poeemis, mis aevastas ja vürsti teelt pühkis. Mati Karmin, võttes tõenäoliselt arvesse oma kogemust Jaak Joala tünnimonumendiga, pani kuulsa kitarristi ja režissööri pea mitte kanaarilinnu moodi külje pealt välja piiluma, vaid ikka päris läikiva diskosilindri tippu. Kuna kipsist pea on valge, siis meenutab teos üldvaates fallosekujulist plombiirijäätist. Lambikesed vilguvad, silinder sillerdab, Jaanus Nõgisto teraselt vaatab, kõik peaaegu nagu Viljandis.
Teos maksab 40 tuhat euroraha ja Marko Reikop soovitas Tallinna linnavalitsusele see ära osta ja paigaldada. Härra Reikop on heatahtlik inimene, aga siin ta küll püüdis Tallinna linnavalitsust lohku vedada: aeg on halastamatu ja kellele seda vägikaikavedamist pärijatega pärast vaja on…
Ivan Makarov