Liberaalne Euroopa (Liit) on sama kahekeelne, ebaõiglane ja sallimatu kui oli NSV Liit. Nüüd ka Eesti

Euroliidufiilidele ei meeldi kuidagi, kui keegi võrdleb Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga, aga tegelikult on need kaksikud, eriti kahekeelsuses.

Võtkem näiteks liberaalses Läänes väga levinud marufeminismi. Selle teravik on sihitud “valge keskealise heteromehe” pihta, kes ongi näiteks Rootsis maadligi taotud, Kanadas aga õpetab peaminister Trudeau oma poegi “feministideks”. Samas aga käivad mosleminaised kogu Lääne-Euroopas endiselt burkades ja kuigi paljud ilmselt tahtlikult, pole enamikul võimalust läänelikult riietuda, sest suureks paisunud islamikogukond dikteerib ka “vabas maailmas” neile islamiriietuse. Rääkimata sellest, et Euroopas toimub ka näiteks naiste suguelundite sandistamine. Liberaalne ühiskond vaatab sellest mööda – tema raevu saavad tunda pigem need vähesed mosleminaised, kes julgevad islami vastu välja astuda (somaallanna Mona Walter kardab oma elu pärast ka Rootsis).

Eestis otsivad feministid raevunult “soolist palgalõhet”, aga aastate eest abikaasa poolt põlema pistetud süürlanna on täiesti unustatud. Mitte ükski Eesti feministlik organisatsioon pole avaldanud protesti naiste kohtlemise vastu Afganistanis Talibani poolt. „ÜRO peasekretäri eriesindaja laste ja naiste õiguste alal“ Kersti Kaljulaid ei võta sõna ei Ukraina naiste ja laste kaitseks ega venelaste algatatud massivägistamiste teemal. Naisaktivistid räägivad “oma kehast”, teiste naiste kehad neid ei huvita.

Naiste õiguste osas on asjad veel eriti kahekeelsed. Siis kui süüdistati Marti Kuusikut, said Uued Uudised vihje ühe Reformierakonna kõrge poliitiku kohta, kes vägivallatsevat oma naise kallal. Portaal ei levitanud seda vihjet, sest seda polnud võimalik tõestada, kuid nüüdseks on see paar lahku läinud ja poliitik järjekordses skandaalis. Hiljuti räägiti sarnaseid jutte ühe SDE kõrge poliitiku kohta, kuid pisut teises võtmes – nimelt on inimesed tähele pannud, kui halvasti suhtub see poliitik oma abikaasasse avalikel üritustel, kuidas ta mõnitab teda, kuidas naine ümmardab meest, tuues talle kohvitassi kätte – tegu on vaimse terroriga. Kardetavasti on selliseid mehi küllaga kõigis neis erakondades, kes ise räägivad, kuidas EKRE-s pidavat naised liikuma köögi ja rusika vahel – aga miks peaksid vägivallale alati altid marksistid naisi paremini kohtlema kui oma poliitilisi vastaseid?

Euroopa Liidus käib äge “paremäärmusluse” vastu võitlemine, samas aga näiteks islamiäärmuslased saavad alati oma kuriteo ära teha, kuigi hiljem selgub, et poliitkorrektsuse käes vaevlev politsei jälgis neid küll, aga midagi ette võtta ei julgenud – väike valearvestus ja vasakliberaalid sööksid politseinikud “rassismisüüdistuste” kastmes kohe ära. Kui lasta terroritegu ära teha, on vähemalt põhjendus olemas. Migrandid on Lääne-Euroopas privileeritud vähemalt selles osas, et neile andestatakse seaduserikkumised ja sageli ka kuriteod, sest nad olevat ju õnnetud – nii kasvatatakse neis vastutamatust ja karistamatust.

Ka Eestis on politseil sama hirm sees – näiteks 9. mail kardeti avalikult venelaste vastu olla, seepärast söödeti provokatsioonide raamidesse sisse ka sinimustvalge lipu kasutamine “valel eesmärgil”, näitamaks, nagu oleks politsei õiglane – tegelikkuses on see pigem pugemine venelaste ees uue pronksiöö kartuses.

Eestis karistatakse “rassismi”, “homofoobia” ja “võõraviha” eest taas ainult eestlasi, kes elavad läänelikus ruumis. Siinsed venelased on kõvasti homofoobsemad ja rassistlikumad ning ilmselt on mõnigi “pederast” (venelane ütleb selle sõna erilise põlgusega) või neeger slaavlaselt “lõuga” saanud, aga kui seal keegi karistada saabki, siis pigem huligaanitsemise eest – Eesti politsei ega meedia ei hakka venelastele kunagi esitama selliseid ideoloogilisi süüdistusi, nagu seda tehakse eestlaste puhul.

Eesti LGBT-d (mitte geisid, vaid homoagendat levitavat organisatsiooni) võrreldakse sageli Nõukogude-aegsete sõjaveteranidega, kellel on alati õigus, olgu mistahes juhtum mistahes kontekstis toimunud – nad on priviligeeritud seisundis ja nende “abitus” on teadlik teesklemine, sest reaalsuses on tegu väga agressiivse seltskonnaga, nagu olid ka “kiliseb, koliseb, lonkab ja möliseb”-rahvas. Sama on ka juhtumite puhul, kuhu on segatud välismaalased, sealhulgas teisest rassist inimesed – olgu juhtum kasvõi olmeline, aga teravik asetatakse kohe vastu kohaliku inimese laupa, kes on automaatselt “ksenofoob” ja “rassist”.

Eesti liberaalne-vasakpoolne ühiskond on meeletult sallimatu rahvuskonservatiivse maailmavaate vastu. Praeguses Kaja Kallase tekitatud valitsuskriisis neelasid meedia, peavoolupoliitika, õigusorganid, riigivõim ja paljud tavainimesed alla need arvukad seaduserikkumised, mida tegid ja teevad Reformierakond, peaminister ja sotsid – peaasi, et EKRE võimule ei saaks. Riigi justiitssüsteem paneb eraldi juhtumid, kus EKRE kedagi süüdistab ja need, kus EKRE-t süüdistatakse – esimesed lähevad sahtlisse, teised kohe käiku. EKRE liikmeid represseeritakse ja vallandatakse töölt, need juhtumid aga jõuavad kuhugi vaid nende endi visa pealekäimise tõttu, tavaliselt aga ei jõuagi. Eestis pole vähimatki õigusriiki, kes kohtleks kõiki võrdselt.

Ka endise justiitsministri Maris Lauri tung läbi suruda nn vaenukõneseadus näitab ihalust repressioonide järele, kuigi möödunud aasta kevadel algatas Kaja Kallase valitsus need meeleavalduste vastu ka niisama – avalikud repressioonid aga vihjavad selgelt totalitarismi tekkele. Praegu toimuv Eesti venestamine slaavi odavtööjõu sisseveoga aga on täpselt NLKP eesmärk ja unistus, mille viib ellu Reformierakond.

Selliseid juhtumeid võib üles lugeda tohutult – need, kes räägivad tolerantsusest ja sallivusest ning süüdistavad teisi nende puudumises, on tavaliselt ise “mustad pajad-katlad”. Eesti ei ole grammigi eest õigusriik, kui Kaja Kallase seaduserikkumisi ei märgata, Liina Kersnat puudutatakse ainult siis, kui keegi järjekindlalt uurimist nõuab, EKRE poliitiku väidetav kuluhüvitiste väärkasutuse teema aga läheb kohe käiku nii meedias kui justiitssüsteemis. Euroopa Liidus aga elame me juba samamoodi nagu Nõukogude Liidus, ainult enamik ei märka seda, sest see avaldub teisiti ja on sõnastatud teisiti kui nõukogulik praktika meeles on.

Uued Uudised