28.07.2022
Narva punatank püsis agressioonini Ukraina vastu ja selle varjus kasvas üles uus põlvkond “surematu polgu poegi”.
Narva punatankist on alguse saanud diskussioon, kus üllatuslikult on ka paljud eestlased (peamiselt siiski vasakpoolsed, nagu Oudekki Loone, Katri Raik ja Liisa Pakosta) asunud okupatsioonisümboleid kaitsma – paraku ei saa ega tohi neile järele anda.
Eesti riik loodi “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki… /…/ mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”, Punaarmee on kahel korral selle riigi de facto olematuks muutnud, selle õigusjärglane Vene armee üritab just praegu hävitada Ukraina riiki – sellises olukorras lihtsalt ei saa teha mingit otsust nende märkide säilitamise kohta. Praegu on just õige aeg.
Mõned poliitikud viitavad sellele, nagu ajaks Narva tanki kõrvaldamine marru siinse vene kogukonna. Kas siis eestlaste kogukond, kellele see riik loodi, peab ohverdama oma ideaalid neile, kes on igal juhul sisserändajad ja muretoojad? Et õiguse saavad vaenulikud võõrad ning põlisrahvas, selle riigi looja, jääb kodurahu huvides vahtima tema näkku suunatud T-34 toru? Et Eesti okupeerimise asemel jääb kõlama “vabastamine”?
ERR kirjutab pealkirja all ” Professor: punamonumentide teisaldamise arutelu ei tohiks karta”, et “Riigikantselei juurde moodustatud töörühm hakkab koguma infot Eestis asuvate hauatähiste ja mälestusmärkide kohta, mis kannavad okupatsioonivõimu sümboleid. Kultuuriajaloo professori Linda Kaljundi sõnul aitab monumentide teisaldamise arutelu ühiskonnal tugevamaks saada.”
Meie ühiskond saabki tugevaks just sellest, et kunagist okupatsiooni ja praegust Vene agressiooni sümboliseerivad monumendid viiakse Maarjamäe muuseumi tagahoovi.
Uued Uudised