03.08.2022
Lihula sammas 2004. aastal
Mõtlen Narvast tulnud uudiste valguses, kuidas Lihula samba teisaldamise puhul ei olnud mingeid demokraatlikke diskussioone ega seadusemuudatusi vaja, ei moodustatud tookord mingeid komisjone ega põetud eriti midagi.
Siis ei olnud mingit probleemi ööpimeduses eriüksuse ja hundikoertega välja minna ja neid inimestele ka lõpuks kallale ässitada.
Toodi kohale venelasest kraanajuht, kes politsei kaitse all silmagi pilgutamata Eesti eest võidelnud meestele pühendatud mälestussamba autokasti hiivas. Ja kõik.
Sambasõda pidasid toona isamaalane Juhan Parts ja nüüdse isamaalane, tookordne respublikaan Urmas Reinsalu.
Väärib meenutamist, et Mart Helme tollase Rahvaliidu lihtliikmena protesteeris tookord häälekalt rahvaliitlasest siseminister Margus Leivo tegevuse vastu ning visati Rahvaliidust seepeale välja.
Eesti meestele pühendatud mälestusmärk kuulutati tookordsete võimude poolt häbiväärseks ja ohtlikuks ning viidi ära ilma mingite südametunnistuse piinadeta. Narvas aga pakub praegune valitsus tanki vastu haiglat, madalat elektrihinda, samal ajal koguneb „viies kolonn“ Kremli suureks rõõmuks okupatsioonimälestusmärgi kaitsele. Ja Narva linnapea Katri Raik teeb rõõmuga savisaart.
Nii kaua kuni Stenbockis mõeldakse, kuidas seadusi muuta, arutatakse ja komisjoni ettepanekuid kuulatakse, on ilmselt Putin oma kaasmaalaste kaitseks juba sammud astunud.
Kaitseväe ülem Martin Herem lubas seepeale venelastele koha kätte näidata ja Peterburi blokeerima minna, see annab kindlasti paljudele julgust ja rahuliku ööune.
Ja kindlasti suudab NATO oma võimsa tulejõuga Eesti territooriumil pärast korra majja lüüa.
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)