Praegust kriisi Narva punatanki ümber kiputakse kirjeldama kui hetkeseisu, samas kui kogu riigi poliitika on juba väga pikka aega olnud sellel teel, et jõuda just tänasesse olukorda.
Laulva revolutsiooni ideaalid on liberaalsete jõudude poolt täiesti hävitatud. Võitlesime selle eest, et otsustamisõigus Moskvast Tallinnasse ära tuua, aga valitsused viisid selle pärast väikest vahepeatust siinmail edasi Brüsselisse. Nõudsime Lasnamäe peatamist, aga just Reformierakond surus läbi välismaalaste seaduse odavtööjõu sissetoomiseks endisest NSV Liidust ja minister Andres Sutt teatas avalikult, et orienteerutaksegi slaavi ja venekeelse tööjõu peale – NLKP liidutehaste venestamispoliitika jätkub poliitoravate kätega. Tallinn ja Põhja-Eesti venestuvad hämmastava kiirusega – Toomi-venelastel pole enam vaja diskrimineerimisest rääkidagi, nad võtavad poliitilise võimu niigi üle.
Eestlaste vabadusvõitlus 1944. aastal (tõsi küll, sakslaste mundris) muudeti juba pärast Euroopa Liiduga ühinemist häbenemisväärseks asjaks ning eesti meeste kangelaslikkust Sinimägedes on kogu aeg püütud ära unustada. Sellevõrra on jälle üritatud punasõdurit turgutada – tuletagem meelde, et aastaid panid kaitseväe kaplanid selle jalamile pärja sildiga “Eesti rahvalt”.
Pronkssõduri saaga polnud sugugi mingi Andrus Ansipi kangelaslik katse monumendist vabaneda – ta oli sunnitud seda tegema, sest punavenelaste sabat Tõnismäel muutus liiga häirivaks. Reformierakond viis aktsiooni läbi ääretult käpardlikult, “Aljoša” jäi alles ja kütab kirgi edasi; venelased, keda kättpidi laternapostide külge aheldati, ei kõssanud sõnagi enne, kui ilmusid liberaalsed inimõiguslased, kes väitsid, et nii ei tohtivat “oma inimestega” teha – isegi pronksiööst ei õpitud mitte midagi.
Edasi on “surematut polku” soosiv poliitika jätkunud – küüditatute mälestusküünalde jalaga peksjad said karistada huligaansuse, mitte vaenuõhutamise pärast; president Kaljulaid keelas sovjetliku taustaga venelasi enne riigiametitesse panekut põhjalikumalt kontrollida; kaitseväes keelati sõdurpoistel 9. mail vormi kandmine, ja nii edasi – ja nii ongi Eesti jõudnud olukorda, kus Narvas tõustakse punatanki kaitsele, sest Eesti riik on liberaalide valitsedes liiga nõrgaks osutunud.
Ja ega praegu toimuv asja paranda, pigem vastupidi, venelased saavad indu juurde, sest isegi Ukraina sõja olukorras on Eesti liberaalsel riigivõimul jänes püksis, punamonumentide saatuse otsustamine sokutatakse salastatud komisjonile, ühiskonnas on välja ilmunud kümneid eestlasi, kes kaude punatanki siidkinnastes “käidelda” tahavad – kusagilt pole näha kindlameelsust Eesti riigi, meie ajaloo ja rahvuse kestmise nimel võidelda ning putinistid paika panna.
Ahjaa – see ju ongi see suveräänsuspuudulikkus, millest on aastaid räägitud, sest kui võim on Brüsselisse delegeeritud, siis ega kohalikud sulased ju ei oskagi päris riiki juhtida, see käib neil üle jõu. Ainult et Euroopa Komisjon, kes küll vaenukõneseaduse ja kliimavõitluse paika paneb, Narva punatanki ümber paigutama ei tule, selle jaoks on neil Stenbocki maja satraabid, kes oma kohalikku jama ise ära klaarima peavad. Aga nad ei saa hakkama, sest riigimehelikkust ju enam pole.
Ja kuulake Tallinnas lahtiste kõrvadega – vene keel on taasiseseisvusaastatega täieliku üleoleku saavutanud ning ega sellises slaavlaslikus keskkonnas punatanki enam nihutada ei saagi. Ja venekeelseid aina tuleb juurde…
Punatanki ja teiste taoliste monumentide säilitamisele ei ole mingit õigustust – just 9. mai ülistamisprotsessidest saab toitu Putini vägistamisarmee, mis märatseb praegu Ukrainas ja vaatab kindlasti ka Eesti suunas.
Uued Uudised