Loone Ots: vikerkaar, valed ja viha

Hiljuti sisenesin ühte põhjamaa heaoluriiki. Üle lennujaama väljapääsu oli ehitatud suur plastpallidest vikerkaar. Miks ka mitte. Vikerkaar on ilus loodusnähtus. Lisaks põhjala muistendeis jumalaid ühendav taevasild. Sobib lennujaama küll.

Tänaval nägin aga järjest uusi vikerkaari. Küll lippudena, küll seinamaalidena. Ustel ja akendel, varrastel lehvimas ja vanikutena üle tänava tõmmatult. Kuni selleni välja, et ristteede ülekäigurajad olid mustvalgete asemel vikerkaarelised. Märkasin ka, et elumajadel vikerkaari ei paistnud. Ikka ühiskondlikel rajatistel ja eriti poodidel-toidukohtadel.

„Meil on uhkuse nädal,“ selgitasid kohalikud. Tavalisest erineva seksuaalsusega inimesed pühitsevad oma õigusi ja uhkust oma soodumuste üle.

Nädal sai otsa, aga vikerkaared ei kadunud kuhugi. Ühes lauavestluses avameelitsesid võõrustajad, et tegelikult ei toeta nende kodumaa elanikud sugugi vikerkaarenädala uhkustajaid. Enamikul on vikerkaare omadest täiesti ükskõik. Pehmelt öeldes. Aga Euroopa nõuab nende inimeste esiletoomist ja lausa tunnustamist. Selleks on mõeldud välja kavalad mehhanismid.

Näiteks on vikerkaaresõbralikkus ja selle avalik näitamine lülitatud maineindeksisse, mida koostatakse kõigi ettevõtete kohta. Maineindeksist aga sõltub näiteks, kas pank annab sulle laenu või kas sind lülitatakse teatud nimistutesse, mis hõlbustavad rahvusvaheliste ärikontaktide loomist. Või kas sulle kohanduvad küllalt kopsakad ettevõtlustoetused. Nii ei julge keegi vikerkaart eitada. Ka siis, kui ei taheta jaatada.

Olukord meenutab kurvastavalt Nõukogude Liidu aega. Ka siis astusid inimesed punasesse parteisse, et karjääri teha, ja ladusid „uhkusega“ oma töökohtadele Lenini kipspäid, viisnurki ning teisi punasümboleid, et kõik näeks, kuidas nad nõukogude võimu armastavad. Saunalaval oldi aga metsavendade järeltulijad ja kiruti Moskvat, kuidas kõri võttis. Sedamoodi kasvas ühiskonnas silmakirjalikkus ja vale. Täpselt samamoodi kasvatab liberaalne poliitika teesklust ja pettust nüüd, 21. sajandi „vabas maailmas“.

Ma armastan vikerkaart. Selle üle taeva rulluvat ilu ja imelisust. Ka seda, et piiblis tähistab vikerkaar rahu ja rõõmu. Mul on siiralt kahju, et vikerkaar on anastatud loodusnähtusest millegi loodusest hoopis erineva sümboliks. Kusjuures kavalalt. Vikerkaare alla on paigutatud mitte ainult LGBT+ inimesed. Vikerkaar peaks justnagu kaitsma ka naiste võrdõiguslikkust, antirassismi, õiglast kaubandust, laste tööjõu ekspluateerimise lõpetamist ja mitmeid muid asju, mida arenenud ühiskond tahab maailmast kaotada. Tavainimese, näiteks minu jaoks, on tänaval lehviv vikerkaarelipp aga ikkagi seotud eeskätt seksuaalsusega.

Täiskasvanud inimeste seksiharjumused on igaühe enda asi. Kuid meie kultuur on loonud tava, et inimesed ei räägi oma voodielust avalikult, nagu me ei käi näiteks rahva ees duši all. Kui ma aga ütleks, et vikerkaar ei peaks nii külluslikult silme ees olema, saaks ma kohe kaela hirmsad süüdistused. Ma oleks rassist, trambiks jalge alla naiste õigused, tahaks, et väikesed lapsed töötaks viisteist tundi päevas ja ikka selles vaimus. Niisiis on mul suukorv peas ja tropp hammaste vahel.

See siin ei ole vihakõne. Aga ma olen vihane. Vihane, et traditsioonilise perekonna kaitsjad ei ole osanud end nii andekalt maha müüa, et pääs Eestisse kulgeks perekonnasümboli alt ja igal tänaval oleks väljas isa, ema ja nende õnnelike laste pildid. Et me arutame, kuidas tagada homoseksuaalsetele võimalused saada lapsi väljapool seksuaalset vahekorda, kuid ei ole teinud peaaegu midagi, et lapsed sünniks armastusest mehe ja naise vahel. Eesti loomulik iive aga kahaneb ja justkui stabiilne või isegi pisut tõusev rahvaarv tuleb pigem immigratsioonist.

Kui ma aga kutsun rahvast üles looma ja läbi viima suuri kampaaniaid traditsioonilise perekonna kui mehe ja naise loomuliku liidu kiituseks? Oi, ei. Siis oleks ma imelik ja naiivne, ajast ja arust vaadetega, tagurlane ja mis kõik veel. Kindel on ka, et ma ei saaks abielu ja perekonda pooldavaks kampaaniaks kuskilt toetust, ei riigilt ega Euroopa Liidu arvukatest, rahaga väga rikkalikult varustatud programmidest.

Aga kõige kiuste – me võiks selle mõtte teoks teha. Me lausa peame seda vähemalt proovima. Panema vikerkaarelippude kõrvale näiteks mustvalged lipud. Must sümboliseeriks mehelikkust ja peigmehe ülikonda, mille värv on ühtlasi tuntud ka eesti mehe rahvarõivakuuest. Valge oleks naiselikkus, puhtus ja pruudikleit. Kui keegi ütleb, et need värvid on liiga ühekülgsed ja nende maailma jääb liiga mustvalgeks, siis palun – lisame neile rukkilillesinise. Siis on meil koos kolm Eesti värvi, mille kaudu saame näidata – Eesti peab jääma! Selle jäämise tagab aga perekond, kus sünnib lapsi. Just seda suunda peaks meie ühiskond kõigi võimalike vahenditega edendama.

Loone Ots, folklorist, kirjanik ja poliitik, Tartu linnavolikogu liige (EKRE)