Paar aastat tagasi rääkis üks lillelaps ühel Võidupüha üritusel, et tema vanavanaisa ei olevat küll Vabadussõjas selle nimel võidelnud, et tänases Eestis vähemusi kiusataks. Talle vastanud inimene tuletas noorele ajupestud naisele meelde, et vanavanaisa ei läinud neil aastatel mitte geiparaadile või kõigieestlaste miitingule, vaid tal oli vintpüss käes ja ta kavatses sellest ka punatiblade pihta tulistada, seega polnud sallivus sugugi Vabadussõja läbiv joon.
Ka täna, Ungari ja Eesti omariikluse tähtpäevadel kirjutab üks Eestis redutav ungarlanna sellest, kuidas Ungari rahvusriiki prioriteediks seadnud peaminister olevat kaaperdanud madjarite rahvusvärvid. Kui see riik kunagi ammustel aegadel loodi, siis väga tõenäoliselt mitte selleks, et tervitada näiteks türklasi, vaid et kaitsta madjareid. Kuigi ka eestlased avaldasid kord “Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele”, ei mõelnud nad selle all ei tänaseks Mustamäele siginenud neegreid ega IT-sektori poolt oodatavaid Venemaa “tippspetsialiste” – rahvusriik loodi eestlastele eestlaste maal ning seda oldi nõus jagama tollal siin elanud inimeste, mitte tulevikumigrantidega.
Nüüd kirjutab Tartu ülikooli ajaloo kaasprofessor Kaarel Piirimäe ERR-is, et 20. august tähistavat Eesti koosmeele päeva. Ta arvab, et “Eesti noorem põlvkond peaks seda põhjalikumalt uurima ja mõtestama” /…/ Peame vaatama, mis toimus Nõukogude Liidus ja maailmas laiemalt, ei saa ainult konnaperspektiivist, Eesti positsioonist, lähtuda,” /…/ “Me ei tea suurt midagi meie vähemuste ajaloost, kuidas nemad kogesid seda aega, ja seal on ka meie praeguste konfliktide juured,” /…/ “Me pole mõistnud oma vähemusi ega isegi huvi tundnud selle vastu,” /…/ “Me ei tea midagi lihtsatest muukeelsetest inimestest, mida nad sellel ajal tundsid” ja “Eestis ei mõisteta päris hästi, milles see Natsi-Saksamaa üldse seisnes, sellest tulevad ka meie Teise maailmasõja tõlgendused, mis on mõnikord küsitavad.”
Kahjuks on Kaarel Piirimäe ise üks neist, kes tolle aja sündmustest midagi ei tea, sellel ajal elanutest on enamikul teada nii Nõukogude Liidus kui maailmas toimunu, lihtsate venelastega puutusid nad päevast päeva kokku, “vähemusi” liberaalses mõistes tollal polnudki (peale rahvusvähemuste) ja sakslaste moodi natsi-Saksamaa pärast tuha enda pähe raputamine on viimane asi, mida teha tasuks.
Kaarel Piirimäele vastab sotsiaalmeediapostituses tabavalt tuntud ühiskonnategelane Peeter Espak.
“Loos kõlavatele mõtetele võib rahumeeli vastata, et aastal 1991 polnud täiesti valdav enamus vähemusi veel välja mõeldud või konstrueeritud.
Ning kuna Eesti ajalooteadusel pole olnud kombeks uurida väljamõeldud vähemusi või ka süüdlastest konstrueerida ohvreid, siis iseloomustab järgnev väide eelkõige ütleja meelelaadi või koolkondlikku kuuluvust; ning mitte seda, mis on olnud või tehtud päriselt: “Kas räägime ainult eestlaste lugu või kõigi siin olnud inimeste lugu. Seal on ka vajakajäämisi. Me ei tea suurt midagi meie vähemuste ajaloost, kuidas nemad kogesid seda aega, ja seal on ka meie praeguste konfliktide juured. Me pole mõistnud oma vähemusi ega isegi huvi tundnud selle vastu,” ütles ajaloolane.
Siin olnud inimeste lood aga on tegelikult päris hästi dokumenteeritud ning “30 aastat hiljem” on üldse millegi objektiivset akadeemilist uurimist soovimine nagunii lihtsalt kummaline mõte. Praegu on pigem mälestuste talletamise ja info dokumenteerimise periood, mitte aga koht üleskutsetele asuda mõtestama meie ajalugu läbi uuspunaajalooteooriate.
Ehk kui keegi ajaloolane ütleb millegi kohta, et “me ei tea seda”, siis mine küsi – valdav osa sündmustes osalenud eri rahvustest inimesi on elus. Ja öeldes “ei tea” ei tohiks küll meiet kasutada – see kui üks ajaloolane “ei tea” asju, mille teadasaamiseks aitab lihtsalt inimestega vestlemisest, ajalootelje süstematiseerimisest ning ülirohke materjali läbitöötamisest – siis ei ole süüdi mitte “meie”, vaid “tema ise”.
Kui aga “Oma mineviku kriitilisel hindamisel toob Piirimäe eeskujuks sakslased” – siis äkki hoopis mõtleks sellele, kuhu on sakslaste oma ajaloo hindamine sakslasi ja Saksamaad hetkel välja viinud ning esitada küsimus, et kas me ikka sellist Eestit tulevikus tahame? Ehk riiki, mis täiesti teadlikult ja ettekavatsetult tegi koostööd maksimaalsel määral inimsusevastaste totalitaarsete režiimidega ning omakorda nende režiimide poolt rünnatud rahvuskultuuride ellujäämissihte ikka korralikult pidurdada proovib.
Saksamaal on taaskord põhjust õigustatult häbeneda ja tegeleda päris enesereflektsiooniga ning küsida endalt – eriti ajalooteaduse vaatelt – mis läks jälle valesti! Ehk et kas Saksamaa tõesti ei õppinud sellest, et ajaloo ideologiseerimine – nüüd küll märksa teisenenud suunda – ja poliitilise ideoloogia ette rakendamine mistahes vaatenurga alt ei too kaasa parimaid tulemusi.
Eestil on aga põhjust ainult uhkust tunda, sest suures plaanis pole mitte ükski poliitiline ega ka vaimulooline liikumine (v.a. üks neist, mille ülekordamine pole vast ilmselguse tõttu enam vajalik) meil mitte miskit häbiväärset või eriti rumalat korda saatnud. Koguaeg üritatakse igasugust udu ajada küll ja seda rahvale olgu tõe või teadusena maha müüa – aga ei ole läbi läinud ja ei lähe ka.”
Tegelikult pole nooremaid põlvkondi esindava kaasprofessor Kaarel Piirimäe seisukohtade üle põhjust imestada – Eesti ajalugu ongi juba “euroopalikumaks” ümber kirjutatud. Enam ei räägita sellest, et Laulva revolutsiooni ideaalideks oli eesti rahvusriik, venestamise lõpetamine ja otsustamisõiguse toomine Moskvast Tallinnasse – sest nüüd luuakse võimu tasemel multikultuurset riiki, venestamine on täies hoos ja Eesti üle otsustab suuresti juba Brüssel. Eks nende suundumuste legaliseerimiseks tahetaksegi “kaasprofessoreid” ajalugu ümber kirjutama panna.