Sain hommikul kirja Donald Trumpilt. Jah, just! Sattusin tema meililisti umbes pool aastat tagasi: “We, the People (Meie, inimesed), võtsime tagasi oma maa ja andsime õigluse unustatud vaikivale enamusele….”
Muidugi ei unustanud Trump kirja lõppu lisamata palvet annetada 100 dollarit, et saata mulle Trumpi direktorite nõukogu liikme sertifikaaat… No, aga kes siis ei tahaks kordki olla direktor, kellele ei meeldiks saada võõrandunud võim enda kätte? Just nii käib asi Ameerikas. Poliitikat ja selle kampaania tegemist õppigem meistritelt!
Tuhanded analüütikud, arvamustega liiderdajad erakondades, valitsuses ja toimetustes, peavoolumeedia igapäevased targutajad, PR-gurud, strateegilise kommunikatsiooni eksperdid ja Rahvusringhäälingu ajakirjanikud võiksid täna valutult oma ameti jätta. Nad on kas lollid või lootusetult ajupestud. Aktuaalne Kaamera nuttis Trumpi võidu pärast ja lasi mingil libeeksperdil segast peksta. Ajakirjanikud ei adu, et Eesti Rahvusringhäälingut ja meediat monitooritakse tähelepanelikult ning Ameerikas pannakse kirja, et nood baltlastest külalollikesed ei saanud maailma muutusest aru ja jorisesid midagi imelikku. Meediategelased on sama tuhmid nagu omaaegsed sovietoloogide ja kremloloogide hordid, kes magasid maha NSV Liidu hävingu. Maa ei suuda kanda kõiki inimõiguslasi, tolerante ja libaväärtustajaid, feministe, homoaktiviste ja vihakõne kaelamäärijaid.
Trump ütles lihtsalt ja selgelt: “Crooked Hillary… such a nasty woman ! To the jail!” (Suli Hillary… säärane vastik naine… Vangi!)
Ajude puuderdamise peavool on Eestis juba tervet inimpõlve vägistanud ja lämmatanud ilusat, selget ja lihtsat eesti keelt, võõrandades võimu ja kaaperdades vaimu ning surudes tervet mõistust tädimeelsesse lalinasse. Katsuge rääkida ja ümarjutust aru saada mis asjad on: Georgia, roma, mustanahaline, gei, Dorpat, Reval, tolerantsus, vasak-ja parempoolsus, populism, äärmuslus, sooneutraalsus, uusreaktsionäärsus, jne.
Uusanglosakslikud keelendid püüavad hägustada mõisteid, sunddefineerida ilmselgeid asju ja nähtusi teisiti, sallivususund sillutab rada uutele tühitähtsatele, -ismidega rüütatud riigikeelenditele, mis peavad palistama teed digisalvestiste pääsu õilsasse salongi, presidendiballile ja roosiaeda, kus roosid õitsevad kogu talve. Aga märgakem!
Ühel välkvalgel hetkel hangunud lambajoogivesi selgineb, külmunud maa liigahtab ja vaikiva enamuse palged löövad taas särama. Valemajakad kustuvad ja eduordu kaardimajake variseb kokku. Ei aita siin kinnimakstud analüüsikene, uuring, küsitlus ega diskusioon – kaasamise diskursuse pehme malakas jäätub jääkeldris pundunud pulgaks. Punnitatud autoriteedid ja täispuhitud tegelinskid ei tähenda järsku enam mitte midagi. Kes veel täna mäletab, kui mitu protsenti oli “populaarne” poliithübriid nimega Siim Kaljurand? Kes veel tahaks laulda ja tantsida “ärmatamisest” lörtsistud Toomas Hendrik Ilvese ballil? Just äsja jättis Eesti rahvas naerdes hüvasti ENSV parteinomenklatuuri ja väliseestlaste ülbe toretsemisega ning täna hävib totra nimega moodustis Reformierakond koos oma toiduahelaga, mis vähikasvajana on imbunud rahvuse kehasse. Veel ainult “Eesti Laul” jätkab inertsist võõramaises soustis oma laule habemega naistest. Koidulaulik Tõnis Mägi on nõutu : “Kas jälle peab häbenema oma rahvust ?”
Kuid linna, kus vanunud hamburgeriputkas kössitab endine ajakirjanik, saabus hommikul võiduka trumbiga mäkkdoonalds, kes ei taha midagi teada “vasakpöördest” või igikestvast Vene ohust. Nuuks ja jõuetu hala tallinnistlikes peenhäälestatud salongides aga jätkub.
Jutud sellest, et Trump on naisteahistaja, ülbe rikkur ja kullas suplev tõusik, pädevad täna sama vähe kui omal ajal Ronald Reaganit rumalaks kauboiks ilkuvate kommentaatorite ülbe muie. Kavalad analüütikud ja lobistid püüdsid tollal USA presidendiks pürgiva Kalifornia kuberneri kampaaniasõidu lennukisse sokutada sadu lehekülgi udupeeneid analüüse ja raporteid taipamata, et omapärase intellektiga Reagan haaras peamise sisu vaid üheleheküljelistest memodest, rääkides samal ajal lõbusaid anekdoote. Otsekui mängeldes lollitas filminäitlejast Reagan Reikjavikis Gorbatšovi ära oma tähesõdade videoklipiga. Tulemust me teame ja armastame: mõni kuu pärast Reagani aja lõppu langes Berliini müür ja Nõukogude Liit lakkas olemast ning Eesti sai vabaks.
Eesti poliitika suhe Trumpi võiduga ei ole samuti olematu. Väike liivateragi võib hiigelmasina rattad kriiksuma ajada ja hammasrattad kokku jooksutada. Nimelt saatis noor ja terane rahvuskonservatiivist Riigikogu liige Jaak Madison suve hakul Trumpi kampaaniamanageri Kellyanne Conwayle märgukirja, milles juhtis tähelepanu 1996. aasta juulis Eestit külastanud USA esimese leedi Hillary Clintoni tollasele Eesti välisministrile Siim Kallasele kingitud suveniirtaldrikule ja selle hilisemale omastamisele Kallase poolt. 1996. aasta novembris Petroskois toimunud Eesti välisministri Siim Kallase ja Vene välisministri Jevgeni Primakovi kummalisel kohtumisel müüdi 5% meie territooriumist maha. Setomaa, Ingerimaa ja Narva lahe vete eimillegi eest äraandlikku piirileppe projekti raamistas Trumpi kampaanias muude halbade asjade kõrval kauge teemana ka Hillary toonane Eesti visiit, millega ilmselgelt kahjustati USA NATO liitlase Eesti Vabariigi huve.
Nii saamegi Trumpi võitu nentides tõdeda, et ameeriklased, uhke ja patriootiline rahvas, ei lasknud end seekord Sorose palgatud rannikulinnade ülikutest ja lääneranniku latiinohordidest lollitada ning vormistas edu kindlaks tulemuseks, mis loodetavasti hakkab maailma nüüd paremaks paigaks muutma.