Massiimmigratsiooni jätkumise korral muutuvad lõimumisalased jõupingutused mõttetuks ning eestikeelsele haridusele üleminekut pole põhjust loota, kirjutab Riigikogu liige ja ajaloolane Jaak Valge.
Rahvaloenduse tulemustest kirjutatakse valdavalt positiivsete pealkirjade all, nagu oleks laste arv kasvanud ja eestlaste osakaal Eestis samana püsinud, nagu poleks sündimustase mitte halvem kui teistes Euroopa riikides. EKRE on seevastu juba mitu aastat hoiatanud meie rahvastikukoosseisu järsult muutva massiimmigratsiooni eest.
Rahvastikunäitajad ilma roosa uduta
Kõigepealt tuleb märkida, et rahvaloendust ei viidud läbi kõiksena, s.t ei küsitletud kogu elanikkonda. Viimane oleks andnud hoopis kvaliteetsemat ja eelmiste rahvaloendustega paremini võrreldavat teavet ning just sellist rahvaloendust soovis ka EKRE. Nimelt ei ole meie riiklikud andmekogud piisavalt täpsed. Kuid Reformierakonna juhitud valitsus otsustas registripõhise rahvaloenduse kasuks. Lisaks korraldati ka valikküsitlus, ent sellele vastamismäär kujunes väga madalaks. Niisiis pole kõlavalt rahvaloenduse nime all avaldatavad tulemused palju enamat informatsioonist, mida nii ehk naa igal ajal leida võime. Mõnel puhul on erinev lihtsalt arvutusmetoodika, mille muutmise abil – näiteks erinevate registrite kaalu „korrigeerimise“ abil –, on võimalik saada poliitiliselt meelepärasemaid tulemusi. Kõikne rahvaloendus manipuleerimisi ei võimalda.
Rahvaloenduse kohaselt on Eesti rahvaarv (1 331 824) eelmise, 2011. aasta rahvaloendusega võrreldes 37 000 inimese võrra kasvanud, ent üle-eelmise, 2000. aasta loendusega võrreldes 38 000 inimese võrra vähenenud. Seejuures on kuni nelja-aastaste laste arv vähenenud 10% võrra. Rahvaarv on suurenenud keskmise eluea pikenemise, aga eelkõige immigratsiooni arvel.
Niisiis ei saa ka eestlaste osakaal Eestis olla püsiv. Ei olegi. Jättes välja teadmata rahvusega isikud, moodustasid eestlased Eesti rahvastikust 2011. aastal 69,8% ja 2021. aastal 69,4%.
Veelgi ärevust tekitavamaid tulemusi pakub rahvaloendus aga emakeele kohta. Jättes välja teadmata emakeelega isikud, saame 2011. aastal eesti keelt emakeelena (ja viipekeelena) kõnelevate isikute suhtarvuks 68,6% ning 2021. aastal 67,7%. Kui aga arvestada eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute osakaalu kogurahvastikust, nagu tehakse strateegia „Eesti 2035“ mõõdikute puhul, on 2021. aasta tulemus 66,6%. Periood 2013–2021, mil need andmed esitati, oli eesti keelt emakeelena kõnelejate suhtarvu tipp, nimelt oli see 2016. aastal 68,5%. Langus viie aasta taguse ajaga võrreldes on peaaegu 2%. Muidugi ei tasu neid arve võtta viimase instantsi tõena, aga paremaid meil pole.
Sündimus: strateegiline probleem
Meil on kaks suurt probleemi – strateegiline ja akuutne. Esimene on taastetasandist madalam sündimus, teine immigratsioon. Meie sündimuse summaarkordaja ehk keskmine elussündide arv fertiilses eas naise kohta oli 2021. aastal 1,61. Tõsi, teistes Euroopa riikides on olukord sarnane. Ent mööngem – sündimuse kasvatamiseks on nii Eestis kui ka mujal tehtud väga vähe sisulisi pingutusi. Erinevad pere- ja vanematoetused ei kata laste kasvatamiseks minevat kulu üheski Euroopa riigis. Kui pisut arvutada, siis jäävad põhirahvused taastetasemest allpool oleva sündimuse ja immigratsiooni tõttu juba sel sajandil oma kodumaal vähemusse Saksamaal, Rootsis, Austrias ja tõenäoliselt veel mitmes teises riigis. Meid see teadmine ei aita.
Sest kui tegemist on tõesti nende rahvaste valikuga, siis keegi ju ei nõua, et peame järgima nende eeskuju. Pealegi teame Eurobaromeetri andmetest, et Eesti inimeste soovitud laste arv ületab taastetaset, küündides olenevalt soost ja vanusrühmast 2,2-st kuni 2,4-ni ning lastetust või vaid ühte last peab ideaaliks kõigest alla 10% inimestest. Eesti pere- ja sündimusuuringu kohaselt on 40% Eesti meestest ja naistest nõus väitega, et lapsesaamise takistuseks on majanduslik kitsikus. Lastetoetused ei tähenda niisiis mitte laste „ostmist“, nagu vasakliberaalid väitma kipuvad, vaid riigi tuge kodanikele, et nad saaksid realiseerida oma soove. Loomulikult nõuab EKRE perehüvitiste tõusu ning oleme valmis Riigikogu menetluses oleva eelnõuga jätkama, Reformierakonna obstruktsioonist hoolimata.
Perehüvitisi tuleb suurendada ka seetõttu, et meie palgatase on madalam kui Lääne- ja Põhja-Euroopa riikides. Need riigid – eelkõige Soome – on meie tööjõule ja ühtlasi parimas lapsesaamise eas inimestele tõmbekeskusteks või pidurdab mujale lahkunute naasmist, eriti massilise sisserände tingimustes, mis surub Eesti palgataset alla. Ei tasu uskuda optimistlikke pealkirju meie kiirest majanduslikust edust. Eurostati andmetel moodustas meie SKP isiku kohta 2020. aastal 84% euroala keskmisest ja 74% Soome keskmisest. Endistest idabloki riikidest jääme alla Leedule, Sloveeniale ja Tšehhile. Aga jõukust näitab pigem keskmine tarbimine. Selle poolest oleme me veel rohkem tagapool, tarbime 77% euroala keskmisest ja 68% Soome keskmisest, endistest idabloki riikidest jääme lisaks eelnimetatud riikidele alla ka Poolale.
Sisserändearvud
Sisserännanuteks loetakse Eestisse püsivalt elama asunud isikuid. Välismigratsiooni näitajad arvutatakse Statistikaametis registrite järgi residentsuse indeksi alusel. Eestisse sel sajandil püsivalt elama asunutest olid osad ka Eesti kodakondsusega tagasirändajad. Tervel kümnendil, 2012–2021, lahkus Eestist 11 000 Eesti kodakondset rohkem kui saabus.
Eesti migratsioonisaldo on järsult suurenenud alates 2017. aastast, mil lõdvendati sisserändepiiranguid. Alates 2017. aastast on Eestisse rände teel püsielanikuks asunud 28 500 isikut rohkem, kui on Eestist lahkunud.
Rahvaloendusest ning Siseministeeriumi esmaste elamislubade statistikast selgub, et „muu kodakondsusega“ ja „teadmata kodakondsusega“ sisserändajate hulgas on peamiselt Valgevene kodanikud ja väga paljude erinevate Aasia ja Aafrika riikide, nagu India, Nigeeria, Aserbaidžaan, Iraan, jne, jne kodanikud. Seejuures, nagu tabelist näha, on viimastel aastatel Eesti püsielanikuks saamine suurenenud just Ukraina, Venemaa ja Aasia ning Aafrika riikide kodanike puhul.
Eelmise aasta 15. septembril vastas Kaja Kallas küsimusele, kus võrreldi tänapäeva võõrtööjõu massilist sisserännet Eestisse okupatsiooniajaga, öeldes et „kontroll on Eesti riigi käes ja mingit massilist sisserännet, nii nagu kaheksakümnendatel võib-olla Eestisse inimesi toodi, ju ei ole. Võrdusmärki nende kahe aja vahele ei saa panna.“
Kaja Kallas eksis, nagu ikka. 1980. aastate keskmine aastane sisseränne oli isegi väiksem kui 2021. aastal. Ent käesoleva aasta mais lõdvendas valitsus sisserändereegleid veelgi, ning on loogiline eeldada, et isegi Ukraina põgenikke arvestamata suurendab see käesoleval aastal meie migratsioonisaldot veelgi.
Miks on sisseränne meile kahjulik?
Esiteks on meil erakordselt suur, Euroopa üks suurim, välispäritolu rahvastiku osakaal, mis koosneb peamiselt idaslaavlastest. Teatavasti on meil tohutu suur lõimimisprobleem, mille puhul ei tuleks lasta end eksitada reibastest valedest. Lõimumine ei ole meil läinud hästi. Me ei ole suutnud välispäritolu rahvastikule aastakümnete jooksul õpetada selgeks eesti keelt ning sotsiaalsetelt parameetritelt erineb Kirde-Eesti linnadesse ja Tallinna koondunud peamiselt vene emakeelega rahvastik põlisrahvastikust tugevasti nii töötuse määra, kriminogeensuse kui ka kangete narkootikumide tarvitamise poolest. Ka poliitiliselt pole meil õnnestunud idaslaavlasi lõimida. Näiteks käesoleva aasta märtsis üheksas Ida-Euroopa riigis läbiviidud mõttekoja GLOBSEC küsitluse kohaselt hindas Vladimir Putinit negatiivselt vaid 68% Eesti elanikest. See näitaja oli veel madalam vaid Bulgaarias.
Massiimmigratsiooni jätkumise korral muutuvad lõimumisalased jõupingutused mõttetuks ning eestikeelsele haridusele üleminekut pole põhjust loota.
Aga immigratsioon on kahjulik ka majanduslikult. Odava tööjõu kättesaadavus ei soodusta uuendusi ega tööviljakuse tõusu. Meie keskmine tööviljakus on vaid 4/5 euroala keskmisest, see tähendab, et kui keskmine tööviljakus tõuseks euroala keskmiseks – mis toimuks majanduse kiiremal uuendamisel –, saaksime juurde justkui üle 150 000 töötaja. Meil on endal piisavalt inimesi, kes saaksid täita vabu töökohti, aga selleks tuleb muuta poliitikat. Mai seisuga on meil 46 000 töötut ja 9000 vaba töökohta. Kui tööpuudus väheneb, väheneb ka riigi eelarveline koormus. Töötuks on registreerinud end ka ligi 5000 Ukraina põgenikku. Lisaks on selge, et majanduskriis on tulekul, ning kriisi saabudes on Eestis – nagu ka teistes riikides – esimesena löögi all sisserändajad.
Edasi – iga tööealisena siia püsivalt elama saabuv immigrant tarvitab ka sotsiaalteenuseid, temaga koos tulevad mittetöötavad pereliikmed, ning praeguseks ongi just pereränne peamine rände liik. Aga isegi kui tullakse tööle, siis kunagi saab ka immigrant vanaks ning tallegi tuleb maksta pensioni. Eesti pensionikulud on praegu sedavõrd suured osalt just varasema immigratsiooni tõttu, sest idaslaavi maades on sündimus madalam kui Eestis ning see sündimuskäitumise muster on kaasa toodud ka Eestisse. Seega, immigratsiooni soodustamine toimub meie laste tuleviku arvel.
Immigratsioon on ka julgeolekupoliitiliselt ohtlik. On naeruväärne uskuda, et niisuguse massiimmigratsiooni puhul suudetakse kõiki tulijaid kontrollida.
Uus olukord: oleme pöördepunktis
ÜRO andmetel on pärast 24. veebruari lahkunud Ukrainast 9,9 miljonit inimest, Ukrainasse tagasi pöördunud aga 4 miljonit. Ajutise kaitse saamiseks registreerunuid on 3,7 miljonit.
Eestisse on tulnud augusti alguse seisuga 47 000 ukrainlast, 30 000 on registreerunud ajutise kaitse saamiseks. Ajutise kaitse saanute suhtarvult on Eesti Poola, Moldova ja Tšehhi järel kolmandal kohal, ületades tugevasti selliseid rikkaid riike nagu Saksamaa, Rootsi, Šveits või Prantsusmaa. Eestisse tulnud Ukraina põgenike suhtarvu poolest oleme aga ÜRO andmete järgi esimesel kohal maailmas. Ukraina põgenikke on Eestis praegu umbes 3,5% meie püsielanikkonnast.
Me võime olla Eesti inimeste abivalmiduse üle uhked, ent oleme kohustatud põgenikke vastu võttes mõtlema ka sellele, kas me suudame tagada neile piisavalt väärikad tingimused?
Meie valitsuse põgenikepoliitika pole arvestanud Ukraina vajadusi. Valitsus on peitnud odava tööjõu huvides pea liiva alla ega taha võtta midagi ette teadmisega, et Ukrainast Eestisse jäänute seas on ligi 10% mobilisatsiooniealisi mehi, kellel president Zelenskõi on keelanud riigist lahkuda. Tegelikult peaksime oma toetustes eelistama neid Ukraina põgenikke, neid naisi, lapsi ja vanureid, kelle mehed, isad ja pojad Ukrainas Venemaa agressiooni vastu võitlevad. Teisi peaksime toetama võimaluse korral, aga desertööre ei tule riiki lubada. Idapiir tuleb sulgeda.
Me peaksime aru saama, et pärast sõja lõpu vajab Ukraina oma inimesi. Me ei peaks üritama neid Eestisse jätta. See on nii Ukraina kui ka Eesti huvides, sest loomulikult seab massiimmigratsioon küsimärgi alla Eesti kui rahvusriigi püsimajäämise.
Kui meile jääb 50 000 ukrainlast, siis vähendab see eesti keelt emakeelena kõnelevate isikute osakaalu 64%-le. Ning kui jätkub 2022. aasta eelne sisseränne ja sündimus jääb praegusele tasemele, siis on umbes kümne aasta pärast eesti keelt emakeelena kõnelevate inimeste osakaal Eestis väiksem, kui oli Nõukogude okupatsiooni lõpus (62%). Poole sajandi pärast oleksime rahvusena vähemuses.
Kuna valitsus lõdvendas vastutustundetult sisserännureegleid veelgi ning selle tulemusena võib oodata migratsioonisaldo kasvu, tähendab see, et Eestist võib juba mõnekümne aasta pärast saada riik, kus eestlased on vähemuses ja kus enamuse moodustavad idaslaavlased ning Aasia ja Aafrika päritolu inimesed.
Oleme pöördepunktis, kus igal otsusel on erakordselt suur kaal. Meie tulevik otsustakse lähiajal. EKRE on esitanud Riigikogu menetlusse viis immigratsiooni reguleerivat eelnõud. Jätkame ja intensiivistame oma immigratsioonivastaseid kampaaniaid.
Jaak Valge
Riigikogu liige
ajaloolane