25.08.2022
Eesti inimeste elu läheb järjest raskemaks, sest ka toit kallineb üha enam.. Pilt on illustratiivne.
Mina ühes Rakvere kandi toidupoes: „Vabandage, kus teil siin riivsai asub?“
Poetöötaja lükkab riiulite vahel jalaga mööda põrandat enda ees mingit pukki, vaatab korra üle õla ja nügib vaikides edasi.
Mina: „Ee…, et ma ei leia riivsaia üles…“
Poetöötaja jätkab osavõtmatult oma teekonda. Enam ei vaata minu poole. Ei tee isegi katset aru saada või aidata.
Võõras neiu, kaupluse klient: „Ta ei räägi eesti keelt, aga need peaks olema siin.“ Ulatab pärast pisukest otsimist mulle soovitud riivsaia pakendi.
Kurat, paar kuud tagasi oli täpselt sama pood, täpselt sama mure, ainult kauplusetöötaja oli teine. Ja ma tõesti ei tea, kuidas riivsai vene keeles kõlab. Ukraina keelest rääkimata.
Rakvere linnapea sõnul on linnas üle 400 Ukrainast tulnud sõjapõgeniku. Paljud, võib-olla enamik, on venekeelsed.
Eesti taasiseseisvumisest on möödas üle 30 aasta. Ja me ei saa oma igapäevaseid toiminguid tehes enam eesti keelega hakkama. Isegi Nõukogude ajal sai.
Kuigi eemalt vaadates pannakse Lääne- ja Ida-Virumaa sageli ühte patta, siis tegelikult on Virumaa lääne pool olnud alati üks eestimeelsemaid kantse üldse. Just siit sai alguse fosforiidisõda, mis oli esimesi tõukeid Nõukogude ikkest vabanemiseni.
Aarne Mäe