26.08.2022
Martin Helme: „Meie erakond on Eestis kahjuks ainus, kes päriselt tahab teenida oma rahvast, kõik ülejäänud parteid soovivad saada ikka välismaa kiitust.“
„Meie ees praegu lahti rulluvast majanduskriisist oleks võimalik edukalt läbi tulla, aga selleks peab riigil olema valitsus, mis teenib oma rahvast, mitte globalistlikke võimukeskusi,“ ütleb EKRE esimees Martin Helme ning lisab, et praegune Reformierakonna valitsus ei ole huvitatud mitte inimeste aitamisest, vaid teeb meid meelega vaesemaks.
Reformierakonna ja Kaja Kallase juhtimisel on Eestist saanud kõige kiiremini vaesuv riik Euroopas. Milleks inimesed end sügise ja talve eel valmis panema peaksid?
Jah, Reformierakond, kes reklaamib end kogu aeg majandust hästi jagava erakonnana on tegelikult majanduses võhik. Mida tähendab tõsiasi, et oleme kõige kiirema inflatsiooniga riik Euroopas? Tähendab seda, et meie inimesed vaesuvad kõige kiiremas tempos. Inflatsioon teeb vaesemaks. Tuletan meelde, et kui olime valitsuses ja ma olin rahandusminister, oli Eesti Euroopa suurima hinnalangusega riik ja inimeste ostujõud kasvas rekordkiirusel. Diisli hind oli alla euro liitrilt.
Inflatsioon ei ole midagi sellist, mis tekib ei-tea-kust või ei-tea-miks. See on poliitiliste, rahanduslike ja majanduslike otsustega tekitatud olukord. Üks oluline põhjus on Euroopa Keskpanga üüratu rahatrükk. Mäletate: meie euro! Euro hindu ei tõsta! Euro kaitseb meid valuutariskide eest. Noh, nüüd on näha, mida tähendab, kui annad rahapoliitika tegemise kellelegi teise kätte. Saime saksa marga asemel itaalia liiri. Saime hinnatõusud, saime ebastabiilse valuuta, saime Kreeka võlgade maksmise. Ja äsja otsustas Euroopa Keskpank, et hakkab veelgi enam ostma üles ka Itaalia riigivõlga, seega saame enda kaela ka Itaalia võlgade maksmise.
Teine suur põhjus inflatsioonile on rohepööre. Kui ikka poliitikud kehtestavad kümme aastat järjest regulatsioone, mis suretavad välja energia tootmist ega võimalda uute investeeringute tegemist mujale, kui ainult kõige kallimate ja ebatõhusamate energiatootmisvõimsuste lisandumiseks, siis on energiakriis paratamatu. Globalistid-liberaalid üritavad ajada kõiki hädasid Ukraina sõja kaela ja on selge, et sõda ning sanktsioonid teevadki olukorda hullemaks, kuid peapõhjused on siiski mujal.
Mida inimestele selles olukorras soovitada?
Esimese asjana tuleb lõpetada ametliku propaganda korrutamine, et „pole hullu, saame hakkama!“. Miks peaks inimesed leppima sellega, et valitsus teadlikult, meelega, süstemaatiliselt neid vaesemaks teeb? Õige reaktsioon sellele on, et aitab! Valimistel tuleb hääletada kursimuutuse poolt ja sellel peavad olema tagajärjed!
Teiseks tuleb nõuda, et oma inimesi aidataks, sest need võimalused on olemas.
Reformierakonna ministrid soovitavad inimestele säästmiseks uued aknatihendid panna. Milliseks hindad uue valitsuse pädevust ja soovi minna inimestele appi?
Kardan, et uus valitsus ei tee olukorra parandamiseks midagi eriti tõhusat. Neil puudub selleks tahe. Jah, tehakse mingid toetuspaketid, mis kindlasti natuke leevendavad inimeste kitsikust, aga tegelikult ei aita see olukorda lahendada.
Kõik tänased valitsusparteid, nii Isamaa, sotsid kui ka Reformierakond, on ideoloogiliselt pühendunud rohepöördele ja selle tõttu peavadki õigeks, et inimestel on tulevikus kõike vähem. Ei olegi kõigil vaja autoga sõita! Ei olegi kõigil vaja oma kodu omada! Ei olegi teil vaja nii palju liha süüa, või üldse liha süüa! Ei ole vaja nii palju duši all käia või pesu pesta! Lennureisid soojale maale peate ka ära unustama!
Nad ütlevad ju seda meile kogu aeg näkku. Miks me siis ei usu, et nad tahavadki meid kõiki vaesemaks teha? Või miks me siis arvame, et nad tahavad inimesi kuidagi aidata? Nad aitavad täpselt nii palju, kui on nende meelest vajalik selleks, et inimesed ei tuleks tänavatele meelt avaldama nii arvukalt, et see muutuks võimule ohtlikuks. Tegelikult neile meeldib nii praegune inflatsioon kui ka see, et inimesed vaesuvad. Meeldib põhjusel, et riik teenib selle pealt tohutut lisaraha, aga meeldib ka põhjusel, et kriisid annavad valitsusele ettekäände laiendada oma võimu inimeste aitamise sildi all.
Mida teeks EKRE valitsuses olles teisiti?
Tuleb langetada elektri-, kütuse-, gaasi aktsiisi. Tuleb langetada energia käibemaksu. Tuleb langetada ka toiduainete käibemaksu. Samuti tuleb anda sajaprotsendiliselt riigile kuuluvale Eesti Energiale omaniku ehk valitsuse poolt korraldus müüa elektrit väiketarbijale omahinnaga, mitte niinimetatud börsihinnaga. Selleks ei pea muutma ühtegi seadust. Tuleb võtta laua taha kütusemüüjad ja teha neile selgeks, et aitab inimeste ja ettevõtete lüpsmisest absurdse juurdehindlusega. Nafta hind on ammu alla saja euro, varasemalt tähendas see bensiini hinda 1,3 euro kandis, aga meil on tanklates ikka 2.
Kindlasti seisame me vastu rohepöördele ka Euroopa Liidu tasandil. Praegu põllumajanduses plaanitav on sama õudne kui see, mida juba on tehtud energiamajandusele. Uute keeldude ja käskudega aetakse põllumehi pankrotti või sunnitakse tootmist oluliselt vähendama. Tulemuseks on väga kiiresti väga tõsine näljahäda. Ja see ei ole tekkinud kuidagi kogemata, vaid teadliku, ideoloogilise fanatismiga ellu viidud poliitika tõttu. Sellele tuleb öelda resoluutne EI! Tegelikult on oma inimeste heaolu ja turvalisuse eest seisval valitsusel võimalik päris edukalt praegu lahti rulluvast majanduskriisist läbi tulla. Selleks peab riigil lihtsalt olema valitsus, mis teenib oma rahvast, mitte globalistlikke võimukeskusi. Meie erakond on Eestis kahjuks ainus, kes päriselt tahab teenida oma rahvast, kõik ülejäänud parteid soovivad saada ikka välismaa kiitust.
Valitsus ja meedia ei taha rääkida immigratsioonist, aga ometi on need näitajad äärmiselt kriitilised. Mida tuleks muuta Eesti immigratsioonipoliitikas?
Meile räägiti aastaid, et Eestil on konservatiivne ehk range immigratsioonipoliitika. See oli muidugi vale, meil on juba aastaid olnud väga lõtv immigratsioonipoliitika. Valitsuses olles asusime me immigratsiooni piirama mitmel erineval moel, aga kõige tähtsamani, koalitsioonilepingus kokku lepitud välismaalaste seaduse muutmiseni, me eelkõige Keskerakonna venitamise tõttu ei jõudnudki. Järgmises valitsuses, Reformi- ja Keskerakonna omas, muudeti aga välismaalaste seadust radikaalselt veelgi ja tehti Eesti üheks kõige liberaalsema immigratsioonipoliitikaga riigiks Euroopas.
Tulemused on juba käes, Eestisse voolab kontrollimatult kümneid tuhandeid inimesi. Eelkõige tulevad nad slaavi riikidest, aga järjest suuremaks kasvavad ka bangladeshi, iraagi, afgaani, nigeeria kogukonnad. Eestlaste osakaal rahvastikust väheneb iga kuuga ligi protsendi võrra. Iga kuuga, mitte aastaga! Nende trendide jätkudes oleme me mõne aastaga vähemusrahvus oma põlisel kodumaal. Juba praegu on eesti keeles teeninduse saamine muutunud probleemiks mitte ainult Tallinnas või Ida-Virumaal, vaid ka paigus, kus isegi vene okupatsiooni ajal ei olnud seda muret.
Massiimmigratsioon on ka majanduslikult meile väga kahjulik, sest immigrandid on nõus töötama odavamalt ja kehvemates tingimustes, lüües palgad alla. Praeguse pöörase hinnatõusu ajal on see meie inimeste elujärjele eriti kahjulik.
Meie seisukoht on väga selge: tuleb tagasi pöörduda poliitika juurde, mis meil oli 1990-ndatel – igal aastal võis riiki tulla juurde 0,1 protsenti rahvastikust ehk umbes 1300 inimest. Selleks tuleb muidugi muuta välismaalaste seadust ja pidada maha võitlus ka Brüsseliga. Aga lõppkokkuvõttes ei oma tähtsust, mida Brüssel arvab või ütleb. See on meie riik ja meie otsustame, keda või kui palju me oma riiki tahame või lubame. Loomulikult tuleb saada toimima ka korralik piirikontroll. Karm tõsiasi on see, et tänane valitsus ei teagi täpselt, kui palju meil kedagi kuskilt tulnud on ja kui paljud neist veel siin on, sest me ei valva enam korralikult oma piiri.
Tõenäoliselt ootab ees ka uus koroonalaine. Nüüd, mil maailmal on selle tõvega üle kahe aastane kogemus, kuidas Eesti valitsus reageerima peaks?
Tean ja tunnen inimesi, kes koroonat väga raskelt põdesid. Tean ka inimesi, kes selle tagajärjel surid. Ometi on selge, et see ei ole kõiki niitev surmahaigus, vaid tavapärasest veidi ohtlikum hooajaline külmetushaigus. Täiesti selge on see, et need preparaadid, mida meile reklaamitakse vaktsiinidena, ei oma mingit erilist efekti. Statistika näitab päris veenvalt, et vaktsineerimine ükskõik kui mitme doosiga ei muuda sisuliselt tõenäosust nakatuda või ka raskelt põdeda. Samas saab üha selgemaks, et neil rohtudel on väga laialdased kõrvalnähud. Seega on täiesti selge, et vaktsiinisundus oli algusest saadik vale.
Meil oli algusest peale õigus, kui nõudsime, et sellist asja ei tohi teha. Valitsus peab sügisel paratamatult saabuvat uut lainet võtma kui midagi, millega tuleb toime tulla – valmistama haiglaid ette suurenevaks hooajaliseks koormuseks. Midagi muud ei peagi tegema. Päris kindlasti ei tohi enam leppida uute maskikohustuste või vaktsiinipasside kehtestamistega. Neist pole olnud kasu haiguse vastu võitlemisel, küll aga on need hävitanud töökohti, paljude inimeste usu oma riiki, õõnestanud kogu meditsiinisüsteemi usaldusväärsust ja rikkunud räigelt põhiseadust.
Eesti poliitikas on sel aastal kukkunud Keskerakonna toetus eestlaste seas ligi 10%-ni, Eesti 200-l on toss väljas, samas üritavad poliitikasse tulla Isamaast eraldunud nn parempoolsed. Kuidas neid trende kommenteerid?
Olen kindel, et tänased valitsusparteid, kes praegu naudivad valitsuse moodustamise järgselt teatavat populaarsuse kasvu, hakkavad sügise ja talve poole toetust kaotama. Nüüd on põhiküsimus, kuhu nendes erakondades pettunud inimesed lähevad. Selge on see, et nii meedia kui ka teised erakonnad teevad kõik endast oleneva, et takistada nende koondumist meie taha. Meie omalt poolt peame tegema kõik endast oleneva ja selgitama inimestele, et kõik teised on üks ja seesama. Reformierakonnal, Eesti 200-l ja nn parempoolsetel ei ole mingit vahet. Nimele vaatamata on nad kõik vägagi liberaalsed, täisverelised globalistid. Keskerakond üritab end esitleda lihtsa inimese eest seisjana, aga nägime ju: valitsuses olles tegid nad kõik Reformierakonna asjad rõõmsalt kaasa. Isamaaga sama lugu.
Üks anomaaliatest, millest paljud inimesed aru ei saa, on Reformierakonna ja Kaja Kallase väidetav toetuse tõus pärast sõja algust. Kuidas sa seda seletad?
Kaja Kallase populaarsuse üks põhjus on loomulikult inimeste hirm sõja ees. On mõistetav, et sellises olukorras koonduvad inimesed niiöelda lipu ümber ehk oma valitsuse taha. Ometi on Kaja Kallas väga nõrk poliitik ja oli kuni sõja puhkemiseni erakordselt ebapopulaarne. Tema tänast populaarsust aitab üleval hoida süvariik ja süvariigi teenistuses olev peavoolumeedia, kes kütab valitsuse toetuse hoidmiseks mõnuga sõjahirmu. Koos sõjateema kuumana hoidmisega on ühtlasi võimalik ajada kõiki tänaseid probleeme Venemaa süüks ning seletada, et ega Eesti valitsus ei saa ega peagi hinnatõusude või energiakriisi osas midagi ette võtma. Tegelikult, nagu ma juba ütlesin, nii hinnatõus kui ka energiakriis, aga ka immigratsioonikriis, on kutsutud esile kas meie enda valitsuse või Euroopa Liidu poliitikate poolt ning Ukraina sõda lihtsalt võimendab seda.
Ometi on selge, et väga suur hulk inimesi tahab jätkuvalt uskuda peavoolumeediast ette lükatavaid lugusid, sest nii on mugav: sa ei pea siis oma seniseid poliitilisi eelistusi ja valikuid ümber hindama. Sa ei pea nägema endal vastutust meie praeguse olukorra eest.
Väga paljudele inimestele meeldib kiidelda sellega, et nemad on ka rohepöörde usku, neile lihtsalt iei meeldi 2-eurone kütuse hind ja pöörane elektri hind või ebanormaalseks läinud toidu hind. Tore ju, kui saab kõiges süüdistada Kremlit, mitte iseenda seniseid poliitilisi uskumisi.
Ühel hetkel peavad inimesed siiski oma poliitilised valikud kriitiliselt üle vaatama. Kui ollakse valmis maksma mitte enam 2, vaid 4 eurot kütuseliitri eest, kui ollakse valmis maksma veelgi kõrgemat elektrihinda, kui ollakse valmis selleks, et isiklik auto või reis soojale maale muutub luksuskaubaks, siis võib edasi toetada ükskõik millist erakonda, kes lubab energiatoetust, aga räägib edasi rohepöördest ja süüdistab kõikides probleemides Putinit. Kui inimesed leiavad, et nad tahaks siiski homme elada paremini kui eile, siis tasub tulla toetama meie erakonda.
Kas Kaja Kallase välisvisiidid aitavad Eesti kaitsevõimet tõsta?
Üks kõige masendavam aspekt Reformierakonna praeguse kõrge toetuse juures on asjaolu, et nad esitlevad end riigikaitse edendajatena. Tegelikkus on muidugi täpselt vastupidine.
Meenutame, et just Reformierakond tahtis aastapäevad tagasi kaotada ära ajateenistuse, saatis laiali sõjaväeluure, keeldus ostmast meile vajalikke relvi, kaotas põhiseadusest ära kaitseväe juhataja institutsiooni. Ka Kaja Kallase valitsemise ajal on nad riigikaitset süstemaatiliselt nõrgestanud. Koroona ajal vallandati sadu ohvitsere; nüüd äsja vallandati hulk kindraleid. Veel veebruaris raiusid Jürgen Ligi ja tollane kaitseminister Kalle Laanet, et meil ei ole vaja ei õhutõrjet ega tanke.
Me oleme suurema osa oma kahuritest, tankitõrjerelvadest ja laskemoonast saatnud Ukrainale, aga asemele pole saanud midagi ja kui vaadata hangete graafikut, siis saame alles kahe-kolme aasta pärast. Samal ajal on viimase kuue kuu jooksul lastud riiki sisse üle 80 000 inimese Ukrainast ja Venemaalt, ilma et nende tausta oleks keegi kontrollinud. Muide, sama toimus Ukrainas enne Krimmi okupeerimist – riiki voolas lühikese ajaga kümneid tuhandeid inimesi Venemaalt, kelle hulka oli peidetud viies kolonn.
Meie riigikaitse olukord ja julgeolekuolukord tervikuna on taasiseseisvumisaja halvimas seisus, ja muide ka kehvemas seisus, kui oli veel selle aasta alguses. Selleks, et inimesed seda ei märkaks ja sellest ei räägiks käib meil peaminister mööda ilma ringi ja kasutab igat võimalust Venemaa suunal räuskamiseks. Venemaa on meie põlisvaenlane ja meile väga ohtlik, aga teha neid kahte asja korraga – nõrgestada oma riigikaitset ja pritsida samal ajal tatti Venemaa suunal – on rumal ja ohtlik.
Sügisel algab poliitikahooaeg, mis kulmineerub valimistega kevadel. Milliste plaanide ja sõnumitega EKRE valimistele vastu läheb?
Meil olid plaanid valmis juba jaanipäevaks, juhuks kui oleks tulnud erakorralised valimised. Olid olemas nimekirjad, samuti põhisõnumid. Tegelikult markeerisin meie erakonna põhisõnumid ära juba aprillis toimunud kongressil. Meie keskseks sõnumiks on inimeste jõukuse, turvalisuse ja vabaduste kaitse. Lisaks Eesti hoidmine rahvusriigina.
Kui ma vaatan erinevaid küsitlusi selle kohta, mis inimestele muret valmistab või mis neile korda läheb, siis on mulle selge, et meie sõnumid kattuvad väga suure hulga inimeste ootustega. Meie ülesanne erakonnana on tagada, et meie jutt jõuab iga inimeseni ja et see jutt oleks veenvam kui peavoolu propaganda, mis meid pidevalt demoniseerida üritab. See ongi meie töö – veenda inimesi, et just meie oleme see erakond, kes nende eest päriselt võitleb!
Seismine vabaduse, jõukuse ja rahvusriigi eest võiks ju olla kõigi Eesti erakondade eesmärk, aga miks see nii ei ole?
Jah, normaalses riigis, normaalsel ajal oleks see kõigi erakondade ühine eesmärk ja vaidlus käiks ainult selle üle, kuidas seda kõige paremini saavutada. Kahjuks ei ela me normaalsel ajal. Kahjuks on ebanormaalsus minu hinnangul üha enam teadlikult ja taotluslikult tekitatud, et oleks pidevalt võimalik suurendada valitsuste võimu inimeste valikute üle.
Näeme seda väga paljudes riikides, kus kartellierakonnad naudivad ebanormaalsust, taastoodavad ebanormaalsust, et siis selle varjus inimeste vabadusi piirata ja jõukust ümber jagada. Lõpuks ei ole ju rohepööre midagi muud, kui hiiglaslikus mõõtkavas ühiskondliku vara ümberjagamine: erasektorilt riigile, väikeettevõtetelt korporatsioonidele, äärealadelt keskusesse.
Tuleb tõdeda, et Eestis on ainult üks erakond, kes seisab selles protsessis mitte ümberjagajate, vaid rahva poolel. Sellepärast ongi ülioluline, et rahvas mõistaks, kes on nende tõeline eestvõitleja. Sest kui see ei õnnestu, libiseme me vaesuse ja orjuse pimedasse öhe!