03.09.2022
Mihhail Stalnuhhin tõestab, et ka eesti keelt osates võib hinges olla punaarmeelane.
Punatanki saaga kiskus kõvasti maske nii eestlaste kui venelaste peast ja paljastas muuhulgas Eesti „lõimumispoliitika“ täieliku läbikukkumise.
Punaarmeega seotud mälestusmärkide koristamise suurtalgud näitasid selgelt ära, et venelane võib rääkida puhast eesti keelt, nagu Yana Toom ja Mihhail Stalnuhhin, aga niipea kui asi läheb venelastele oluliste asjade peale, nagu 9. mai, siis saab kohe selgeks, et hinges ja südames on need tegelased endiselt Venemaa avarustel.
See aga tähendab, et me võime küll venelastele eesti keele selgeks õpetada, aga tegelikku lõimumist ei toimu, sest kui Stalnuhhin nimetab valitsust fašistideks, siis pole ta ei eestlane (kelleks keegi teda ei tahagi) ega ka eestimeelne. Milline see lõimumine siis veel peaks olema, kui eesti keelt rääkiv venelane ei pea lugu ei eesti rahvast ega rahvusriigist?
Nüüd on selgeks saamas, et Eestis elab täiesti teine maailm, kes on pigem oma kodumaaga ühel lainel – ei ole kellegi suust kuulda olnud mõistmist eesti rahva suhtes, kes on sellesama Punaarmee tanki tõttu kõvasti kannatanud. Veel hullem: ka paljud juunikommunistlikud eestlased nõuavad hoopis „vene hinge“ mõistmist, oma rahva hingehaavad neid ei huvita.
Hiljuti pöördus IT-ettevõtjate esindusorganisatsioon valitsuse poole palvega kinnistada siia Vene kodakondsusega IT-spetsialistid, sest nood olevat „õige mõtlemisega“. Kui aga isegi Keskerakonna venelased-kodanikud seda pole, kas tasub uskuda, et seda on Läände pürgivad Venemaa venelased?
Keskerakond on nüüd püsti hädas. Jüri Ratas on olnud poliitiline libekala ja kaitsnud „omi inimesi“ iga ilmaga, aga Stalnuhhinid-Toomid soristavad talle oma putinlike sõnavõttudega otse jala peale. Hoolimata kogelevast erakonna esimehest laiutavad kõik Vene-meelsed vabalt lõugu, peavoolumeedia vahendab kõike mõnuga, venekeelne meedia lausa salvab ja sisiseb ning Eestist on lisaks slaavi riigile saamas ka putinliku vähemusega maa.
Kõike seda toetab muidugi Reformierakonna poliitika, kes on vähem kui kahe aastaga Eesti venekeelsetega üle ujutanud – kogu nende odavtööjõu sissevedu ja multikultuurse ühiskonna loomine toidab kõvasti kohalikku putinlaste leeri nii uute mõttekaaslaste (sisserändavad venelased) kui uute vaenlastega (ukrainlased).
Eesti rahva vaenlasi ei tule enam otsida paduputinlaste seas, vaid ka teoorias justkui lõimunud venelaste seast (Toom, Stalnuhhin jpt), kuid neile lisaks on osa venelastest muutunud läänelikeks vasakäärmuslasteks (Ossinovski, Sveta Grigorjeva jt).
Eesti poleks tohtinud jätta siia sedavõrd vaenulikku venelaskonda, kellest paljud on ka otse Venemaa kodanikud, veel hullem kuritegu aga on see, et neile lisaks lastakse võõrtööjõuga Eestisse venekeelseid endisest Nõukogude Liidust.
Uued Uudised