06.09.2022
Kai Rimmel
Rahulolematud toidutootjad saatsid hiljuti valitsusele hädakirja valitseva olukorra kohta. Ent kas see ikka peaks olema niipidi, ehk peaks just valitsus olema see, kes pöördub Eesti toidutööstuste poole ja tunneb muret, kas meil võiks tekkida veel üks risk, mis on sisuliselt ka julgeolekurisk?
Kas lisaks külmadele kodudele, peab hakkama rahvas tõepoolest ka tühja kõhtu tundma?
Või on see risk maandatud sellega, et peaministri enda vanematel küll mingit muret ega probleemi pole, nagu ta on mõnel puhul varasemalt väljendanud. Siiani on ta seda näidet kasutatud nn Eesti rahva toimetuleku ja heaolu mõõdikuna.
Kas juba praegu ei peaks käivituma riigi kriisiplaan? Paraku seda mõistlikku ja vajalikku plaani neil ilmselt pole ja majandusminister Riina Sikkut arvab, et ettevõtted vaadaku ise, kuidas hakkama saavad, ehk sisuliselt näitas ka neile taas “pikka Peetrit”.
Kas valitsus ja ministrid hakkavad mõtlema toidujulgeolekule alles siis, kui peame hakkama leiva-saia ostmiseks talonge trükkima või hommikul kell 5 kuhugi kaupluse ukse taha järjekorda minema?
Olles ise olnud kogu oma varasema tööealise elu seotud toidutööstustega ja kursis ka lähinaabrite selle sektori ettevõtete tegemistega ja ka nende riikide toetustega oma tootjatele, siis võin kindlalt väita, et ei Läti ega Leedu, rääkimata Soomest, pole oma tootjatele selga keeranud.
Euroopa Liidus on ju protektsionism keelatud, aga sellest peab siiani kinni ainult Eesti valitsus.
Täna, kus toidutööstuste sisendhinnad on enamasti kasvanud, pole toodete hinnad veel jõudnud oma laeni ja toiduainete hinnad tõusevad veelgi.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK) saatis valitsusele käesoleva aasta alguses kirja, millega tehti ettepanek kehtestada energiahindade ohjeldamiseks ajutiselt piirhinnaks 80 eurot/MWh eest. Sama ettepanekut on teinud ka Eesti Toiduainetööstuse Liit. Paraku ei leidnud see ettepanek tol korral toetust. Toonitan, et see oli juba üheksa kuud tagasi. Nüüd saatsid Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ja Eesti Toiduainetööstuse Liit valitsusele uue pöördumise, kus tegid ettepaneku kehtestada energiakandjate piirhinnad toidutööstustele. Ilmselt jääb ka nüüd see pöördumine ülekohtuselt toetuseta.
Energiahindadele piirhinna määramine aitab ära hoida ettevõtete paratamatuid pankrotte ning säilitada töökohad. Suur inflatsioon on ka ostujõudu vähendanud.
Kurb tõdeda, et toidutööstused on olnud üheksa kuud kannatlikud, lootes valitsusepoolset toetust ja arusaama, millist tootmissektorit on riigi julgeolekuseisukohalt vaja aidata lisaks riigikaitsele.
Aga loomulikult üks suurim tööandja sektor ei vaja valitsuses sellist toetust, nagu mäletame paari maasikakasvataja toetuskampaaniat tollase riigikogu liikme ja praeguse maaeluminstri Urmas Kruuse eestvedamisel.
Opositsioonis olles oli Kaja Kallase pühaks tõeks Eesti Panga arvamus. Tänavu jaanuaris saadetud kirjas tõi EPKK välja, et 2021. aasta novembris tõusis elektri hind aastatagusega võrreldes 49% ning sel ajal prognoosis Eesti Pank energiahinna jätkuvat tõusu, millega kaasneb kaupade ja teenuste hinnatõus, siis selle aasta juuliks olid energiahinnad eelmise aasta sama ajaga võrreldes tõusnud lausa 87% ning Eesti Panga prognoos on leidnud kinnitust. Ometi on peaminister Kaja Kallasel nüüd usk Eesti Panga arvamusse kadunud.
Valitsuse tegevusetus piirhindade kehtestamisel mitte ainult ei halvenda veelgi meie inimeste maksevõimet ja suurenda sulaselget vaesust, vaid mõjub laastavalt ka ettevõtete ekspordivõimele. Kui valitsuses pole sisuliselt ühtegi inimest, kes teaks, mida tähendab eksportturu hõivamine ja selle säilitamine, siis pole ka imestada tänaste valitsuse otsuste üle.
Lisaks kõrgele elektrihinnale, teeb toidutootjatele jätkuvalt muret maagaasi ülikõrge hind ja selle kättesaadavus. Suurima tööstussektorina kasutab toidutööstus ligi 30% tegevusvaldkondade tööstussektori poolt tarbitava gaasi mahust. Mure on, kuid lahendust mitte kusagil.
Täna ootavad ettevõtjad riigi poolt meetmeid, mis leevendaksid sisendite hinnatõusu eelkõige valdkondades, mida riik saab mõjutada ning hoiaksid seeläbi Eesti toidutootjad konkurentsivõimelised nii kodu- kui eksportturgudel.
Ja selle ettevõtete ootusega saab ainult nõustuda, aga peab ka soovitama: ärge oodake enam üheksa kuud – siis ei sünni enam midagi ilusat.
Kai Rimmel, EKRE Naisühenduse esimees