13.09.2022
Elektriautodega lihtsalt ei saa kõike vajalikku ära teha.
Mõtted libisevad elektri teemale… linnade korrusmajade välisuksed on automaatsed kinni-lahti süsteemis, liftid töötavad elektriga, poodide uksed, kassad – kõik süsteemid elektriga, elektriautodest rääkimata.
Piisab päevasest elektrikatkestusest (kindlasti on mingid varugeneraatorid mingiks ajaks), et rahvas paanikasse ajada… ei sisse- ega väljapääsu – nii mõnigi läheb juba segi, kui telefoniaku tühi ja mis siis, kui päevade viisi laadida pole võimalik?
Elektriküte, nutikodud… palju õnne nüüd neile, kes moodsas udujutu nimbuses endale kõike seda hankisid. Tänapäeval ujutakse ja käiakse saunaski nutikelladega, et ükski sõnum või tviit märkamata ei jääks.
Vaadates seda kõike eemalt, tundub elu kui omamoodi hullumajas. Sõltuvus on kas võimust võtnud või on see hall mass ajurakkude asemel lödisemas inimolendite kõrvade vahel.
Klapid peas, jookseb looduses, ei märka ei looma, lindu ega looduse ilu, isa lükkab lapsevankrit ja klapid peas, väike põnn lootusetuna issile otsa vaatamas, nagu tahaks öelda, et miks sa minuga ei suhtle. Tormatakse tõuksiga kasvõi auto ette, ikka on tal eesõigus.
Kohati tundub, et maandusin valele planeedile, hakkab juba meenutama multikat ” Kolmanda planeedi saladus”, kus veidrikud veidrate aparaatidega liikusid ringi.
Aga ikka see elekter, see kullahinnaga säde – sel on nii suur võim, et inimesed võtavad või võlgu, aga ära maksma peab. Selle asemel, et kõik koos kambakas teha elektrifirmale.
Inimene nõustub ise ehitama endale elektrivangla, vaadates neid sädeme abil avanevaid-sulguvaid uksi, enne aru ei saa, kui välja ei pääse.
Huvitav, kas tõesti on ka neid, kes ahjud välja lõhkusid, et elektriga sooja toota? Tean peret, kes Soomes 90-datel kolmekordse maja täiselektriküttele ehitasid ja maja on müügis olnud vist viimased 8 aastat.
Elav tuligi on inimestele ohtlikuks reklaamitud, et ikka tehisküünal põleks.
Lihtsalt jooksvad mõtted moodsal teemal.
Merike Sirelpuu
sotsiaalmeediast