Ats Miller: demokraatia kui püha lehm

„With dreams to be a king, first one should be a man.” („Enne kui unistada kuningaks saamisest, pead sa mees olema.” Manowar, „Warriors Of The World”, 2002)

Meenub üks väga ammune stseen 1990-nda alguse Rootsist, kui ühel rahvusvahelisel konverentsil korraldati n-ö rühmatöö „[mingi ühiskondliku probleemi] demokraatlikest lahendusvõimalustest”. Meelde jäi see sellepärast, et isegi muidu väga taltsad skandinaavlased urisesid sõna „demokraatia” ülekasutuse üle – et palutakse ju tegelikult omi mõtteid antud probleemi lahendamiseks, sest mida muud kui demokraadid me siin saame olla…

Mind pani see sisimas muigama (ma olin siis ca 30 ega julgenud avalikult…), sest olles just näinud Kurjuse Impeeriumi lagunemist, oskasin ära tunda silmaklapid või teatud klaaslae mõtlemises.

Või teine asi – ma imestasin pool elu, et kuidas ikka näiteks Rooma ülikud ostsid hääli – kuidas nad said kindlad olla, et valija ikka nende poolt hääletab? Jällegi, suurema osa ajaloost on (ka demokraatlikud) valimised olnud avalikud – su nime juurde läheb kirja, kelle poolt sa hääletasid.

Või kolmas asi – vanemad inimesed ju käisid ka nõuka-ajal demokraatlikult hääletamas. Ma ei kasuta meelega sõna demokraatia juures jutumärke, sest teoreetiliselt oli ju võimalik kirjutada selle ühe etteantud nime juurde oma kandidaadi nimi ja seega põhimõtteliselt olid valimised sama demokraatlikud kui praegused, kus hämarate skeemidega kombineeritud rahaga ostetakse reklaami abil lollide hääled ja valimislubadused lendavad prügikasti samal hetkel, kui valimiskastid sulguvad.

Demokraatiat defineeritakse enamasti kui valitsusvormi, kus inimesed (kodanikud) määravad otse või esindajate kaudu valitsuse. Siit algavad raskused: esiteks, keda loetakse inimeseks ja teiseks, kuidas nad seda praktiliselt teevad. Meenutagem, et juba Antiik-Kreeka soperdamisel demokraatiaga tulid välja kõik selle standardhädad – ebaefektiivsus ja korruptsioon, mis kokku viisid sõjalise kaotuseni – isegi vaatamata sellele, et hääletajaid oli tegelikult alla 10% elanikkonnast.

Edasi peaksime endale selgeks tegema, et kõik see, mida tavaliselt loetakse demokraatia tunnusteks, ei ole mitte kuidagi otseselt seotud demokraatiaga – sõnavabadus, õigus moodustada erakondi, omandi kaitse, võrdsus seaduse ees, üldse rõhuv enamik inimõigusi etc etc.

Väga selgeks tuleks teha ka see, et demokraatia alternatiiv ei ole aristokraatia, ehk, lihtsustatult, päritav võim. (Tihti tuuakse veel eraldi välja monarhia, kuid sisuliselt pole sel ühelt poolt vahet aristokraatiaga ja konstitutsioonilisel teiselt poolt demokraatiaga või ükskõik mille muuga.)

Tuleb aru saada, et kõik oleneb ideoloogiast – mida sulle üritatakse pähe määrida. Näiteks ohlokraatiat (üks „ametlik” idiokraatia vorme, juhmi ja amoraalse massi valitsus) on ju sisuliselt n-ö demokraatia argipäev – üritagu keegi vastu vaielda, et Eesti valija on kõrge poliitilise teadlikkusega, oskab läbi näha tühjad lubadused ja kannab teadlikult vastutust oma hääle eest… – kurb naer, eks ole; no tõsiselt, mindagi sügavale karu urruauku sihukese jutuga!

Enne kui eraldi vaadelda vastutust, võib siis pisut lihtsustatult lugeda üheks demokraatia tunnuseks, kui suur osa elanikkonnast saab (enamasti läbi hääletamise) riigivalitsemisel kaasa rääkida. Skaala ühes otsas on seega absoluutne monarhia ja teises sooja keha demokraatia – kus valida saavad sõltumata üldse millestki kõik, kes juhtuvad kohal olema ja suudavad säilitada kehatemperatuuri.

Muide, sellele valitsusvormile peaks lõpuks nime ka panema – termokraatia (?)

Me oleme selle arengus jõudnud suhteliselt lõpusirgele, ainult lapsed ei saa veel hääletada. Ja Riigikogu valimistel hääletamiseks peab kodanik olema. No ja ei ole siin kahjuks mingit nalja – räägitakse ju globaliseerumisest ja rahvusriikide tagurlikkusest – kaugel see aeg, mil kodakondsus šovinistlikuks igandiks kuulutatakse.

Mis lastesse puutub, siis neid diskrimineeritakse puhtalt tölbist harjumusest – mis mõttes on 4-aastase lapse hääl (kes oskab juba paberile riste teha) halvem kusagil vanadekodus vegeteeriva tegelase häälest, kelle IQ on juba ammu ruumitemperatuuri juures? Ja mis mõttes ei saa 4-aastane aru, mille poolt ta hääletab? Lõpetage lollid naljad, suurem osa valijaid ei saa ju!!!

Siit jõudsimegi vastutuse juurde. Tegelikult on demagoogia ja loogikavigadeta võimatu ära seletada, mismoodi aitab targa ja vastutustundliku valitsuse saamisele kaasa suvaline hulk hääli, mis on saavutatud lõusta ja ühesõnaliste, paremal juhul lihtlauseliste loosungite paiskamisega avalikku ja meediaruumi, kuni säästuajud küllastuvad.

Siinne artikli maht ei võimalda üksipulgi laiali lammutada kogu argumentatsiooni, miks ikkagi võiks hea olla üldine ja vastutusvaba hääleõigus. Isegi kui lugeda kõigi vaimselt alaarenenute hääled müraks, mis suuremat ei loe, ja samamoodi leida filosoofiliselt, et ehk mingil tasandil tuleb kasuks, et osa hääli antakse tegelastele, kes mõnes ajutegevust kui sellist mõnitavast telemängust meelde jäänud, ei pääse ka sellise süsteemi tuliseimad pooldajad mööda tõdemusest, et reaalse poliitilise debati asemel kulutatakse meeletult ressursse tsirkuseks.

Ja mismoodi ikkagi tuleb parima valitsuse leidmisele kasuks kõigi nende hääl, kes eluga hakkama ei saa? Jutt ei ole siin sellest, kas inimene on ise süüdi või mitte – mitte kunagi maailma ajaloos ei ole edukas olnud liik või kooslus, mis ei orienteeru tugevamatele (kiirematele, targematele, kohanemisvõimelisematele), vaid laseb end pidurdada nõrgematel.

Jutt ei ole siin otseselt sellest, kes kuipalju makse maksab või midagi toodab – sest rangelt võttes ei tooda ju arstid ja õpetajad ka midagi. Või küsime julmemalt – kust tuleb üldse see ülbus nõuda, et näe, ma ei anna ühiskonnale midagi, mind hoitakse halastusest elus, sest maailm on õnneks nii rikas, et võib seda endale lubada – aga näe, mina arvan, et asju peaks korraldama hoopis nii (mis sest, et ma ei jaga midagi ei majandusest ega töötegemisest ega pereelust ega kultuurist ega…)

Nii et võib öelda ka nii, et üldine ühetaoline valimisõigus on ülimalt diskrimineeriv! Eks ole, ma teen tööd, maksan, nagu kokku lepitud, teenitu pealt makse, ja siis mingid pooletoobised, kes iial makse pole maksnud, korraldavad selle raha eest demonstratsiooni, kus sisuliselt kuulutavad, et kõik peaksid olema pooletoobised…

Jah, need on mustvalged, õelad ja kohati demagoogilised näited – elu ei ole nii mustvalge.

Ent isegi kui demokraatia ongi parim – vajab vaid natuke remonti (kus ma seda küll kuulsin…) –, peaksime suutma mõelda kastist väljas ja suutma ära tunda ja prügikasti visata sellele külge kleepunud dogmad.

Ats Miller, kirjanik ja kolumnist